Mis asi see düsplaasia siis ikkagi on? Tänu meie, “koeraomanike”, ebakompetentsusele ja pealiskaudsele suhtumisele asjasse on sellest kujunenud mingi “jubedus”. Kas see on jubedus? Ei, see ei ole jubedus, see on täiesti tavaline asi.
Kuid mõnede inimeste teadlikule või ebateadlikule selgitusele ning propageerimisele on sellega hakatud koeraomanikke hirmutama: “Kui Sinu koeral on düsplaasia C või D siis on sul haige koer.” Teaduslikus mõttes võib see ju nii olla, kuid praktiline elu näitab midagi muud.
Tänapäeva tõukoerad on inimtegevuse poolt aretatud. Aretusega käib kaasas mingi tõutunnuse suuremal või vähemal määral ülearetamine. See toob kindlasti kaasa mingeid muutusi koera luustikus, hingamisteedes, närvisüsteemis ja veel mujalgi.
Nüüd sellest õnnetust düsplaasiast. Tegelikult oleks õigem rääkida puusaliigese liigespindade intaktsuse astmest. Astme hindamise aluseks on võetud puusaluu liigespesa ülaservaga reieluu pea kaetuse määr ja see on jaotatud 5 astmesse A, B, C, D, E (vt. pildil)
Esimest ja kõige ideaalsemat esineb mõningatel aretatud tõukoertel suhteliselt harva. Mis on sellise A astme eelduseks - küllaltki kitsas vaagen ja tugevad liigesesisesed sidemed ning liigeskapsel. Millisel koeral need on? Suure tõenäosusega koera eellasel hundil, ja neil koertel kelle aretuses on esikohale pandud väga kiire ja suur liikuvus. Arvan, et hurdad kellel on düsplaasia aste C või D ei saa eriti kiiresti ja palju joosta.
Kuid võtame mõne teise tõu. Näiteks suurekasvulise inglise mastiffi või veidi väiksema rotweileri. Kas nemad peavad palju ja kiiresti jooksma? Nende aretuses on esikohale asetatud natuke teised aspektid ja kui neist teha “jooksukoerad”, siis ei ole nad enam need keda oleme harjunud nägema. “Jooksukoertena” oleks nende välimus hoopis teine.
Jätsin mainimata E astme, see on juba kliiniliselt väljendunud haigus – koer lonkab ja ei ole liikumisvõimeline. Järelikult kui räägime düsplaasia astmetest peame alati silmas pidama tõu iseärasusi.
Mõnel koeral on juhtunud, et mingil ajahetkel “vajuvad tagajalad ära”. Mida teeb koera omanik? Ta on eelkõige õnnetu. Igal õnnetusel peab olema ka põhjus. Kes on tema õnnetuse põhjustajaks? Ei, mitte mingil juhul tema ise, selleks peab olema keegi teine ja leitaksegi – selles on süüdi üks tema koera vanematest.
Pean väga lugu ausatest inimestest. Üheks selleks oli professor Saki Paatsama. Tema oli see, kes pühendas düsplaasia uuringutele suure osa oma pikast elutööst. Tema oli see, kes püstitas arvamuse, et düsplaasia on suures osas päritav. Kuid lõppude lõpuks tuli järeldusele, et nii see pärsi ka ei ole, ja tal oli austust ning julgust seda tunnistada. Düsplaasia haigusena ei ole nii suures osas päritav kuivõrd omandatud ja sõltub eelkõige koera pidamise tingimustest, toitmisest ja elu jooksul põetud haigustest.
Teeme endale eelkõige selgeks millise tõuga on meil tegemist kui räägime: “Minu koeral on A aste ja ta on väga hea koer.” Juhul kui selleks koeraks on standardi järgi suure ja “laiakondiline” tõug, siis see koer on kindlat kitsa vaagna ja veel muude puudustega millele on standardis tähelepanu juhitud. Ei maksa häbeneda oma koeral avastatud düsplaasia astet C või D, kui sinu koer on eksterjöörilt korralik ja tõule vastav.
Muidugi on asi teine kui koer on haige ja tal on liikumine häiritud. Millest on tulnud see A astme üle tähtsustamine. See ei ole midagi muud kui enese ja oma koera üles upitamine saatuse tahtel kätte mängitud võimalusele. Kuigi on erandeid, mis omakorda kinnitavad reeglit. Tean paari suurekasvulist koera, kellel on ideaalne düsplaasia aste ja ka kõrged näituste kohad, kuid saatuse tahtel ei ole tema hulgaliste järglaste hulgas midagi eriti head. Nii, et asi on kahe otsaga.
Tuleme nüüd koerte terviseuuringute juurde. Kas neid tasubki siis üldse teha kui näib, et kõik on suhteline. Vastan üheselt - neid tasub ja tuleb teha, sest ilmas ei ole midagi kindlat ja kõik muutub ajas. Mida rohkem teame oma koerast, seda paremini oskame tema eest hoolitseda. Koer on nagu inimenegi, kes oma elu jooksul põeb haigusi. Koeral on ka kergemaid ja raskemaid haigusi. Ainult selle vahega, et koer ei hakka iga väikese haiguse korral hädaldama ja me tavaliselt ei märkagi, et tal midagi viga on. Kui teame oma koera düsplaasia astet, oskame paremini jaotada tema füüsilist koormust, pöörata suuremat tähelepanu toitmisel jne.
Ka teised tervise uuringud on tähtsad, näiteks silmade uuringud. Mida arvate, kui paljudel inimestel on nägemise häireid? Kas koertel ei või olla nägemise häireid? Sama kehtib ka teiste haiguste kohta nagu suhkruhaigus, maksa ja sapipõie hädad jne.
Nagu inimesel, on ka koertel pärilikke haigusi. Pärilikud haigused võib jagada jämedalt kaheks: Kindlalt “välja löövad” ja teatud tingimustes elu jooksul “välja löövad”. Esimesed on tõesti halvad asjad. Inimeste juures võiks siin näitena tuua Downi sündroomi (idiotism). Ja veel mõned. Nendelt inimestelt sünnivad kohe päris kindlasti samasugused haiged lapsed. Sama kehtib ka koerte kohta. Ja siin on üheks haiguseks PRA - silma võrkkesta progresseeruv atroofia, lisada saame kurtuse, albinismi, suulae lõhed ja veel mõned.
Elu jooksul “välja löövad” haigused ei ole ka muidugi head, kuid neid annab tavaliselt ära hoida ja koer elab kõik oma elupäevad tavalise koerana ning sureb hoopis mõne teise haiguse kätte. Seda aga muidugi juhul kui me teame, et koer on mingist haigustest ohustatud ja teeme selleks kõik, et see ei ilmneks. Nende haiguste hulka kuuluvad düsplaasia, suhkruhaigus, rasvtõbi, psüühiline labiilsus ja veel mõned haigused.
Autor: Peeter Pahk
Tagasi
