14 Jaanuar 2010

 Sõpradega näikse olevat umbes samamoodi nagu taevariigiga. Võid teda otsida ja oodata, igatseda või ihata, aga sõpra ei kuskil.

Ja siis ühel päeval seisab ta äkki su ees ja sa tõstad oma silmad ta silmile: näe, sina ka siin! Kuidas ma sind varem ära pole tundnud, oleme ju ometi aegade algusest kõrvuti käinud... (Mõttetera Fred Jüssi raamatust "Mister Fred" ) Tema ei ole iialgi kogenud Mister Fredilikku äratundmisrõõmu. Tema, kollikoera tüüpi segavereline isane koer ei ole kunagi olnud osaline kellegi teise Mister Fredilikus äratundmisrõõmus. Nii 5-6- aastat tagasi arvas Ta end küll teadvat, et pisikese mürakaruna oli Ta leidnud kahejalgse näol Mister Fredi, aga aeg pani tema võnkumatu usu proovile. Ta püüdis küll oma usule truuks jääda, ent tühi kõht, saamata jäänud veterinaarravi ja hoolimatus tegid usupuhastuse sõpruse olemasolusse. Ometigi näitab maailm, et tõeline sõprus ja kaastunne pole siiski lõputult kadunud. Kui külamees Temale peale vaatas, teadis too kohe, et Tema väärib enamat... Külamehe telefonikõne peale toimetas Pärnu loomade varjupaik koera loomakliinikusse.

Sellest hetkest pole Tema enam lihtsalt Tema, vaid Tammuru Musi Larsson. Külmast värisev ning näljast kõhetunud keha hoidis kõverasse. Oma jõuetute käppadega üritas Larsson karvutut ja marraskil nahaga keha kratsida. Kaelast eemaldati karvadesse sügavalt mattunud rihm. Tammuru Musi Larssoni ülespaistetunud näost võis lugeda sügavat pettumust, ent samas kergendustunnet, kuna keegi oli lõpuks ometigi vaevunud märkama ... sõber oli ulatanud oma käe!

 Veterinaarkliinikus osutati Tammuru Musi Larssonile esmaabi, lähipäevil selgitavad põhjalikud uuringud tema tervisliku seisundi ja saab diagnoosi, mille alusel hakatakse poissi ravima ja kehakaalu taastama.

Taolises olukorras looma toibumine on pikaajaline protsess, mistõttu palume sõprade abi Varjupaikade MTÜ kontole SEB pangas 10220068203017 märksõnaga "Tammuru Musi Larsson".

Tammuru Musi Larsson ei ole esimene taolises olukorras olev koer Pärnu kodutute loomade varjupaigas. 2009. aasta suvel saabus Varbla vallast meie hoole alla kriitilises alatoitumuses ja inimeste suhtes väga alandlik ning pelgav segavereline koer Pärnuke, kes taastus südamlike eestlaste abistava käe läbi. Pärnukese kehakaal tõusis juba varjupaigas rohkem kui poole võrra ning aasta lõpus adopteeris tüdruku kena Soome perekond, kes nüüd, üksteisega kohanenud perekonnana kirjeldavad kooselu sellisena: Pärnuke tunneb end väga hästi ja naudib oma uut kodu täielikult. Ta on julge ning usaldav.

Meie pere teine koer- kääbuspinscher Kapu ja Pärnuke saavad mõlemad soovi korral aias hullata ning nautida tõelist koeraelu. Pärnukesest on saanud Kapule eeskuju ja Kapuke järgib Pärnukese käitumist igal sammul, aktsepteerib karja teisejärgulise koera rolli. Pärnukese kasvava enesekindlusega oleme pidanud end omanikena rohkem kehtestama ning oleme veennud Pärnukest, et meie oleme karjajuhid. Samas on meil vajakajäämisi- Kapu ja Pärnuke magavad meie voodis ja saavad nii palju süüa, kui hing ihkab. Me ei saa sinna praegu veel midagi parata- armastame Pärnukest ja Kaput kogu hingest. Pärnu varjupaik loodab kogu südamest, et suudame abikäte abiga Tammuru Musi Larssoni taastada ning et ka tema elu saab joonele, just nii nagu Pärnukeselgi.
Tagasi