Tőu ajalugu
Valge Lambakoer tunnustati FCI poolt 2002 aastal kui Valge Sveitsi Lambakoer. Varasematel aegadel tunti seda tőugu kui Valge Saksa Lambakoer, Ameerika-Kanada Valge Lambakoer vői lihtsalt Valge Lambakoer.
Valge Lambakoera ajalugu on tihedalt seotud Saksa Lambakoera ajalooga. Kapten Max E. Von Stephanitz (1864-1936), kes soovis korrata Colliede edulugu ja luua uus superkoer, mis tal ka őnnestus ja on täna tuntud Saksa Lambakoera nime all, leidis sobiva Saksa Lambakoera prototüübi 1899 aasta aprillikuu näitusel Karlsruhes. Koer oli Hektor Linksrheim, kes hiljem nimetati ümber „Horan Von Grafrath-iks“, sündinud 1 jaanuaril 1895 ja kasvatatud Friedrich Sparwasseri poolt.
1899 aasta 22 aprillil asutas Max E. Von Stephanitz Saksa Lambakoerte Ühingu (SV) ja Horan Von Grafrath’ile kirjutati välja tőutunnistus numbriga SZ1. Horan Von Grafrath’ist sai Verein für Deutsche Schäferhundes registreeritud esimene Saksa Lambakoer.
Tol ajajärgul ei olnud Saksa Lambakoer selline nagu teda täna tuntakse. Koerte välimus erines nii kasvu, iseloomu kui ka karvastiku poolest. Karvastik varieerus pikast lühikeseni ja värvused olid valge, valge laikudega, pruun, must, sinine, sonaarne, must, punane jne.
Hektori vanaisa oli valge koer Greif sündinud 1878 aastal, kelle omanikuks oli Baron Von Knigge. Greif oli esimene näitustel välja toodud valge lambakoer 1882 ja 1887 aastal Hannoveris. Greifi ja kasvataja Friedrich Sparwasserile kuulunud hundivärvusega emase koera Lotte ühendusest sündis Horani ema Lene. Lene värvuse kohta ei ole kahjuks andmed säilinud kuid teada on, et Lene ja Kastori järeltulijaks sai eelpool mainitud kőikide Saksa Lambakoerte esi-isa Horan Von Grafrath, kes kandis edasi Greifilt päritud valge värvuse geeni. Horani vend, kuulus tsempion von Schwaben jätkas valge geeni edasikandmist ja üks tema järeltulijatest, Berno v.d. Seewiese, sündinud 1913 aastal oli esimene Saksamaa Saksa Lambakoerte Ühingus registreeritud valge Saksalambakoer.
Ann Tracy, kes importis Saksamaalt parimaid näitusekoeri USA-sse, kennelis hakkasid koheselt ilmuma ka valged kutsikad. Nii sattus Valge Lambakoer Ameerika Ühendriikidesse. 1917 aastal registreeriti USA-s esimene Valge Saksalambakoer. 1920 aastal importis H.N.Hancett Saksamaal kasvatatud Valge Saksalambakoera Minnesotasse. Mőningates varasemate aegade parimate Saksamaa liinide nagu näiteks Oeringen, The Strong Heart, Rin-Tin-Tin ja Long Worth pesakondades sündis tihtipeale valgeid kutsikaid.
1930 aastatel pärast Max E. Von Stephanitz-i surma hakati Saksamaal valget värvust pidama negatiivseks ilminguks, mis tugevnes veelgi Hitleri vőimuletulekuga kuni 1933 aastal valge värvus lőplikult Saksa Lambakoera tőustandardis dikvalifitseerivaks tunnistati. 60-ndate aastate lőpuks olid Valged Lambakoerad Euroopast peaaegu kadunud. Valge karvastikuga sündinud kutsikad ja nende ilmaletulekuga seotud andmed hävitati. Saksa Lambakoera kasvatajate jaoks oli häbiasi kui pesakonnas sündis valge kutsikas.
Veel tänapäevalgi juhtub, et Saksamaal vanimate Saksa Lambakoera kasvatajate juures sünnib pesakonda valge kutsikas. Kuid need pannakse kőrvale kohe pärast sündimist ja neist ei räägita. Tőusiseste geneetiliste probleemide tekkimises nagu näiteks koerte karvastiku värvi tuhmumises ja pigmendi vähenemises süüdistati valge värvusega koeri. Kuid hoolimata valge geeni peaaegu, et elimineerimisest jätkus Saksa Lambakoerte karvastiku helenemine ja tuhmumine.
Tänaseks on selgeks tehtud, et mitte valge geen ei olnud süüdi Saksa Lambakoera karvastiku „tuhmumises“ vaid halb aretustegevus. Valge Lambakoer ei ole albiino, neil on väga hea pigment (tumedad silmad, must nina, tume kurgulagi jne). Valge geen on Saksa Lambakoerale samamoodi kaasa antud nagu pikka karva edasi kandev geen.
Ameerika Ühendriikides ja Kanadas aga jätkati Valge Lambakoera kasvatamist. Valge Lambakoera säilimise eest peamegi tänama Ameerika Ühendriike ja Kanadat, kes Valge Lambakoera hävitamisega kaasa ei läinud vaid teda säilitasid.
1970-ndatel aastatel toodi Valged Lambakoerad uuesti Euroopasse – Taani ja Sveitsi olid esimesed riigid kes Valget Lambakoera Ameerikast Importima hakkasid. Nüüdseks on Euroopas Valgeid Lambakoeri juba mitmeid tuhandeid ja aastal 2002 tunnustati FCI poolt (number 347) tőug Valge Sveitsi Lambakoer.
Olevik
Nende aastate jooksul, mil Saksa Lambakoeri ja Valget Lambakoera eraldi aretati on tőugude välimus muutunud üksteisest erinevaks. Valge Lambakoer meenutab rohkem Saksa Lambakoera mőnikümmend aastat tagasi mitte tänapäevast tüüpi Saksa Lambakoera. Valget Lambakoera on nii pikakarvalist kui lühikarvalist. Oma iseloomult on Valge Lambakoer pehmem ja ei ole nii agressiivne kui tänapäeva näituseliini Saksa Lambakoerad kuid vajaduse korral kaitseb ta oma omanikku.
Valge Lambakoer on taibukas ja kiire őppija, vőőraste vastu on Valge Lambakoer umbusklik. Valge Sveitsi Lambakoer on töötav seltsikoer, sőbralik laste vastu, valvas ja tähelepanelik valvekoer.
Väga palju kasutatakse Valget Lambakoera pimedate juhtkoerana ja teraapiakoerana. Oma iseloomu tőttu sobib ta selleks ideaalselt. Samas on Valget Lambakoera vőimalik leida päästeüksustest, politseist, teda on kasutatud sőjas, palju on Valgeid Lambakoeri IPO3 ja SchH3 tiitlitega jms. Valgete Lambakoerte seas on palju filmistaare, agility ja flyballi koeri ja neid on kasutatud isegi kelgukoertena. Kus iganes Valge Lambakoer ka kasutusele ei vőeta ta saab igal pool hästi hakkama.
Koostanud: Monika Laneman
Tõustandard
PÄRITOLU: Šveits
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 1
Lamba- ja karjakoerad (välja arvatud šveitsi alpi karjakoerad)
Alarühm 1
Lambakoerad
Töökatseteta
LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE:
Ameerikas ja Kanadas arenesid valged lambakoerad iseseisvalt omaette koeratõuks. 70ndate alguses imporditi
esimesed loomad Šveitsi. Ameerikast pärit isast „Lobo“, sündinud 5. märtsil 1966, võib vaadata kui tõu esiisa Šveitsis. Kombinatsioonidest selle Šveitsis registreeritud isase ja hiljem USAst ning Kanadast imporditud koertega sündinud valged lambakoerad levisid ajapikku arvukalt üle kogu Euroopa, kus neid on käesoleval ajal põlvkondade kaupa puhtalt aretatud. Seepärast saigi neid koeri alates 1991. aastast uue tõuna Šveitsi tõuraamatusse (Schweizerischen Hundestammbuches SHSB) kanda.
ÜLDMULJE:
Jõuline, hästi lihaseline, keskmise suurusega, püstiste kõrvadega, kahekihilise karvaga või pika kahekihilise karvaga valge lambakoer, kellel on venitatud formaat, keskmise raskusega luustik ja elegantne, harmooniline kehakuju.
OLULISED PROPORTSIOONID:
Mõõduka pikkusega venitatud nelinurga formaat.
Kerepikkuse (mõõdetuna rinnakutipust kuni istmikunukini) suhe turjakõrgusesse = 12 : 10.
Vahemaa laubalõikest ninapeeglini on veidi pikem laubalõike ja kuklakühmu vahelisest vahemaast.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Temperamentne, mitte närviline, tähelepanelik ja valvas; võõraste suhtes aeg-ajalt veidi eemalehoiduv, mitte kunagi aga kartlik või agressiivne.
PEA:
Tugev, kuiv ja kaunilõikeline ning kerega sobiv. Nii pealtkui külgvaates kiilukujuline. Lauba ja koonu ülaprofiili jooned on paralleelsed.
PEAPIIRKOND :
Kolju : Vaid veidi kumerduv, markeeritud laubavagu.
Üleminek laubalt koonule : Mõõdukalt väljendunud, kuid selgelt märgatav.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Keskmise suurusega, soovitavalt musta pigmendiga; lubatud on ka kirju nina ja valastunud ninapigment.
Koon : Tugev, koljuga võrreldes suhteliselt pikk; ninaselg ja koonu alajoon on sirged, ninapeegli suunas teineteisele veidi lähenedes.
Mokad : Kuivad, tihedalt liibuvad, soovitavalt täies ulatuses mustad.
Lõuad / Hambad : Tugev ja täiskomplektne käärhambumus, kusjuures hambad väljuvad lõualuust otse.
Silmad : Keskmise suurusega, mandlikujulised, veidi viltused, värvilt pruunist kuni tumepruunini; tihedalt liibuvate silmalaugudega; laugude servad soovitavalt mustad.
Kõrvad : Kõrge asetusega, püstised, parelleelselt ettepoole suunatud, suured, venitatud kolmnurga kujulised, tipust ümardunud püstkõrvad.
KAEL:
Keskmise pikkusega, hästi lihaseline ja kerega harmooniliselt ühilduv, ilma kurgualuse lotita; elegantselt
kaarduv kuklajoon kulgeb katkematult suhteliselt kõrgel kantud peast kuni turjani.
KERE:
Jõuline, lihaseline, keskmise pikkusega.
Turi : Rõhutatud.
Selg : Horisontaalne, tugev.
Nimme (lanne) : Tugeva lihastikuga.
Laudjas : Pikk ja keskmise laiusega, sabajuure suunas sujuvalt laskuv.
Rind : Mitte liiga lai, sügav (ca pool turjakõrgusest), küünarnukkideni ulatuv; ovaalne, kaugele taha ulatuv rinnakorv, märgatav eesrind.
Alajoon ja tühimik : Trimmis, sale tühimikupartii; mõõdukalt ülestõmbunud kõhujoon.
SABA:
Kogu ulatuses tiheda karvaga kaetud saabelsaba, mis veidi aheneb tipu suunas; üsna madala asetusega,
vähemalt kannaliigeseni ulatuv; rahuolekus rippuv või viimase kolmandiku ulatuses kergelt üles kaardunud;
liikumisel kantud kõrgemal, kuid mitte seljajoonest üle ulatuvalt.
JÄSEMED:
Tugevad, püstised, keskmise jämedusega.
ESIJÄSEMED :
Eestvaates sirged; vaid mõõduka laiusega seis; küljelt vaadates hästi nurgitunud.
Õlad : Pikad ja hästi kaldus asetsevad labaluud; head nurgad; kogu õlavööde on tugeva lihastikuga.
Õlavarred : Piisava pikkusega, tugeva lihastikuga.
Küünarnukid : Hästi liibuvad.
Küünarvarred : Pikad, sirged ja püstised.
Kämblad : Tugevad ja vaid veidi kaldu asetsevad.
TAGAJÄSEMED :
Keskmise pikkusega, tugeva lihastikuga. Tagantvaates sirged ja paralleelsed, mitte liiga laia seisuga; küljelt vaadatuna hästi nurgitunud.
Reied : Keskmise pikkusega, tugeva lihastikuga.
Sääred : Keskmise pikkusega, kaldu asetsevad, tugevate luude ja hea lihastikuga.
Kannaliigesed : Jõulised, hästi nurgitunud.
Pöiad : Keskmise pikkusega, sirged, püstised. Lisavarbad peavad olema eemaldatud (välja arvatud maades, kus
lisavarvaste eemaldamine on seadustega keelatud).
Käpad : Ovaalsed, tagumised käpad esimestest veidi pikemad; tihedalt liibuvad ja hästi võlvunud varbad;
tugevad, vastupidavad, mustad käpapadjandid, soovitavalt tumedad küüned.
LIIKUMINE:
Rütmikas liikumine, ühtaegu nii hoogne kui ka vastupidav; kaugele ette ulatuv esisamm ja jõuline tagatõuge; ulatuslik ja kergejalgne traav.
NAHK:
Ilma voltideta, tumeda pigmendiga.
KARVKATE
KARV : Keskmise pikkusega, tihe, hästi liibuv kahekihiline või pikk kahekihiline karv, rikkalik alusvill on kaetud tugeva, sirge okaskarvaga; koon, nägu, kõrvad ja jalgade esiküljed on lühema karvaga ; kuklas ja ja jalgade tagakülgedel on karv veidi pikem. Lubatud on veidi laines karm karv.
VÄRVUS :
Valge.
SUURUS JA KAAL:
Turjakõrgus : Isased 60 – 66 cm
Emased 55 – 61 cm
Kehakaal : Isased ca 30 – 40 kg
Emased ca 25 – 35 kg
Tagasi
