Küsimus:
Probleem on 1, 5 aastase segaverelise emase, steriliseeritud, väga energilise hundikoeraga, kes hüppab inimese peale. Ükski karistamise viis pole tulemusi andnud. Keelamisest ei piisa, seda rohkem ta hüppama hakkab ja mitte ainult peremehe koju saabudes, vaid igal ajal õue minnes või mänguhoos ja ka külalistele. Olen hüppamise eest ka füüsiliselt koera karistanud, sest olukord on muutunud väljakannatamatuks, kuna pidevalt on riided koera poolt määritud. Ainult siis kui vitsa käes hoian ei tule koer üles hüppama. Tagumise käpa peale astumist ega esikäppadest kinni hoidmist ei saa rakendada, sest koer hüppab ainult hetkeks ja umbes põlve kõrgusele.
Varem hüppas täies pikkuses inimese rinnale, kuid peale temale tagumise käpale astumisi on hakanud oma esikäppasid umbes põlvede kõrgusele toetama. Läbitud on ka kutsikakool ja elementaarsed käsklused on selged, mida ta ka täidab ja üldiselt kuulab hästi sõna, kuid üleshüppamisele lahendust leida pole õnnestunud. Toitu koeral ees ei hoia, jalutamas käime iga päev, kuigi on tegu õuekoeraga, keda ketis ei peeta.
Teine mure seisneb selles, et iga päev enam jalutamas käia pole võimalik, kuid kuna koerad (teine koer on samuti 1,5 aastane isane segavereline suurekasvuline koer), on sellega harjunud, siis tüütavad mind seni kuni oma tahtmise saavad (niutsuvad, paluvad käpaga, käivad järel, sikutavad riietest). Kuidas neid harjutada nii, et oleks võimalik jalutama minna mõni kord nädalas, mitte iga ilmaga ja ka siis kui endal selleks aega ega tahtmist pole.
Otsest vajadust jalutamiseks pole, kuna kahel koeral on vabalt liikumiseks mitme hektari suurune maaala.
Muret valmistab aga see, et kui ma siiski otsustan nende palumisel mitte alluda ja ignoreerin neid, siis lähevad nad lõpuks ikka omapead territooriumilt välja maanteele, kus võivad auto alla jääda. Aeda ümber ei ole ja seega pole kahjuks võimalik nende vabalt liikumist piirata. Kuidas koertele selgeks teha, et vaatamata sellele, kas minnakse jalutama või mitte, peavad nad kodus püsima? Kui jalutamas käidud püsivad koerad väga hästi oma territooriumil, sõltumata sellest kas jalutuskäik toimus hommikul või õhtul. Infoks veel niipalju, et kui kedagi pereliikmetest kodust pole ja samuti öösel on koerad piisavalt suures aedikus, kus on ka jooksuruumi.
Ette tänades
Katrin
Ette tänades
Katrin
Vastus:
Tere Katrin,
Kujutame ette olukorda kus kolime oma telgiga suvel mingile metsikule maa alale, teeme seda mitmed nädalavahetused järjest ilma probleemideta. Nüüd kui ühel nädalavahetusel näeme maalapil telkimas teisi inimesi siis mis tunne meil tekib? Kas see plats ei olnud meie jaoks juba nagu meie oma ja võõra seal nägemine tekitab kahjutunnet vahel ka kibedust ja soovi olukorda muuta, kui see oma võimuses oleks? Kui nüüd tol telkimisplatsil on iga kord kaasas olnud ka platsi omanik siis pöördume enne küsimustega tema poole kui platsi taasvallutamisele mõtleme. Sama olukord tuleks luua mõtteliselt ka koera jaoks. Kinnitada temale, et jalutuskäikudel läbitud maa on Teie kontrolli all ja teie otsustate kes ja millal seal liigub.
Seda saab teha ainult läbi kindlate juhisignaalide end kinnitades, kui meie juhistaatus ei ole 100% koerte silmis kindel, ei usalda nad ka meie otsuseid lõpuni. Eriti kui vahele sekkub instinkt, mis muudkui peas haamerdab - kontrolli oma valdusi, kontrolli oma valdusi, mis seal toimub, ega keegi nende territooriumi endale ei ole hakanud võtma, kui reviirimärgid nõrgemaks jäänud, ja ei ohusta nii nende ellujäämisinstinkti järgi eluks hädavajalikku - oma ala (valvekoertele eriti tugev ellujäämise osa).
Lühidalt siis: kui koerale on eelnevalt jalutuskäikudega kinnitatud tema territooriumi suurust ning te ei ole ennast täieõigusliku juhina kinnitanud, jääb koerale alatiseks painama kohustus oma territooriumi piire kinnitada ja üle vaadata.
Peale piiride kinnitamist siirdutakse tagasi puhkama pesa juurde (koju). Ilma seda kohustust temalt võtmata ei suuda me ka koeri kodus hoida. Mida rohkem koerad omavahel otsustada saavad seda raskem olukord teile enda kehtestamises on loodud, otsuseid peaksite ju teie võtma nende eest ning nendest lähtuvalt peaks õigete reaktsiooniahelatega tekkima koeras enesekontroll. Ilma aiata on piiride tunnetamine seda keerulisem, et ka võõrastel liikujatel (kasside, koertel) on sama vaba võimalus nende alale tungida. Seega jääb koerale pidevalt üleskutse oma piire kaugemal kinnitada ning nö. külapeale enda kohalolekust teateid jätta ning uusi teateid ise lugeda.
Ajendeid oma kodu maha jätta on muidugi teisigi, osi neist (vanus, karja ammendumine ja uue karja loomine) olen ka enne teistes vastustes puudutanud. Siinkohal kirjeldatu järgi viimased kaks faktoriks ei ole, küll aga võib lisafaktoriks olla koera jaoks tema ülesande ebaselgus karjas, mistõttu on nad oma koerakarja siseselt hakanud ise otsuseid ja seeläbi endale ülesandeid võtma.
Koerad ei pea jalutama selleks, et end füüsiliselt kurnata, küll aga peavad nad sel juhul saama asendustegevust mängu näol. Ehk, kui te soovite muidu hästi piirides püsivaid koeri kodus hoida aga jalutama ei jaksa minna, pakkuge neile kontrollitud mängu. Selleks ei pruugi teil endil kuluda rohkem energiat kui välja mõelda igale nädala päevale üks füüsiline ja ajutegevust hõlmav mäng ning seda koertel pakkuda. Kõike seda aga kindlasti kontrollitult ning nelja koerakuulaja põhitala järgides.
Kui loom saab pidevalt jalutada tõuseb tema füüsiline vorm ning koos uutest kogemustest lisanduva adrenaliiniga muutub sõltuvust tekitavaks ning loomulikult janunevad nad iga kord jalutuskäigule eelnevast käitumisest (teie saabumisest) kujunenud refleksi peale, korraliku jalutuskäigu järele. Asendustegevusega suudame koera aju koormata ning algset refleksi pidurdada. Samuti on alati kasulik kasutada varieeruvat graafikut ja mitte tekitada kindlaid traditsioone, nendest tekivadki refleksid (vajadus teid nähes jalutama minna, teadmine, et piisavalt järjepideva nõudmisega te jalutama ka lähete jne.) ning loomulik rahutus kui olukord on muutunud (jalutama ei mindagi).
Ka nõudmise peale peaks järgnema loomulik karistus ja see ei ole mitte ainult ignoreerimine (see antud juhul lihtsalt ei loo koerte jaoks lõppeesmärki silmas pidades õiget seost) vaid sealt edasi liikumine kasutades meetodi õiglast ja loogilist karistusjada. Veelkord rõhutan, et olukord peab olema Teie kontrolli all nii jalutama minnes kui mängides ja tegevust lõpetades.
Pealehüppamisel saab õiget jada tekitada loogilise käitumissüsteemiga, seda saab aga luua ainult kohapeal konkreetses olukorras. Tihti on ka kirjateel raske aru saada mida täpselt ja mil moel on proovitud, sest meie väljendusviisid ning tõlgendus võib olla kirjapildis hoopis midagi muud kui on reaalselt kohapeal olukorda nähes. Seetõttu on alati konkreetsete nõuannete saamiseks soovitatav pöörduda koerakuulaja poolt ning läbi koduse konsultatsiooni saada oma küsimustele vastused.
Parimate soovidega,
Kärt Pingas
Koerakuulaja
Pealehüppamisel saab õiget jada tekitada loogilise käitumissüsteemiga, seda saab aga luua ainult kohapeal konkreetses olukorras. Tihti on ka kirjateel raske aru saada mida täpselt ja mil moel on proovitud, sest meie väljendusviisid ning tõlgendus võib olla kirjapildis hoopis midagi muud kui on reaalselt kohapeal olukorda nähes. Seetõttu on alati konkreetsete nõuannete saamiseks soovitatav pöörduda koerakuulaja poolt ning läbi koduse konsultatsiooni saada oma küsimustele vastused.
Parimate soovidega,
Kärt Pingas
Koerakuulaja
Märksõnad:
Tagasi
