Küsimus:

Tere.

Järgnevalt lühidalt kokkuvõetuna murettekitava olukorra kirjeldus.

Minu lugu:

Minu koer on emane pooleaastane kaukaasia lambakoer.  Eile ründas mind minu koer- hammustas kõvasti kätte -veri lahti mitmest kohast. Analoogne olukord on olnud ka kord varem kuid siis piirdus asi koerapoolse nn. hoiatusega (näksas ja urises) ning allus seejärel.

Meil käivad ehitustööd kodus ning sellega seoses viibivad siin pidevalt töömehed keda koer tunneb ja aktsepteerib. Töömeeste jaoks on mitmel korral päevas kaetud kohvi/söögilaud (varem oli õues, nüüd majas sees)- millegipärast kaitseb koer toitu töömeeste eest, eriti kui omainimesi ei ole vahetus läheduses. Kuna olen päeval tihti kodust ära olnud viimasel ajal ning koer teistele inimestele (minu vanaema) ei allu siis on koer tavaliselt meelitatud laua juurest minema kondi vmt. maiusega.

Kui mina olen kodus olnud siis on koer palju distsiplineeritum olnud kuid nüüd siis läks asi selleni, et lõunasöögi ajal sain ta minema laua juurest- allus vastutahtmist ja mossitas mõnda aega, aga hiljem kohvipausi ajaks oli sättinud end laua alla valmis ning ei allunud minu käsule välja minna. Kui võtsin kaelarihmast siis alguses näksas ja läks laua juurde tagasi kui uuesti kaelarihmast võtsin siis hammustas kõvasti. Kuna ma ei saanud lasta tal olukorras võitjaks jääda siis rüseledes sain ta kuidagi toast välja, saades samaaegselt mitmeid hammustusi ning eks koergi sai hoope siis minukäest. Pärast andsin talle nuusutada oma verist kätt ja riidlesin ning siis terve päevale järgnenud õhtu ignoreerisin teda- koer ise ei otsinud ka eriti kontakti. Ignoreerimise juurde kuulus ka ärajäetud õhtusöök ning ka õhtuse jalutuskäigu jätsin ära.

Täna hommikul otsis koer ise minuga kontakti, liputas saba ja oli jälle sõber. Varasem elurütm sai jätkuda. Ometi on märgata, et koer on valvas minusuhtes näiteks kui temaga suheldes puudutan teda siis on näha, et ta pidevalt jälgib mu käsi jne.

Kuidas oleks õige temaga nüüd käituda? Olen mures, et koera ja minu hea side sai kahjustada. Täna käisin ka ühe  koertekoolitaja juures (Loksal), sooviga oma kutsu sõnakuulelikuse treeningule panna kuid minu üllatuseks öeldi, et kaukaasia lambakoer ei allu dressuurile üldse ning neid ei koolitatagi tõu iseärasuste tõttu.

Kuidas peaksin oma koeraga käituma, et taastada kahepoolne usaldus ning hea side? Kuidas edasi toimida, et sarnane olukord ei korduks? Loodan, et saate nõuga abiks olla?

Minu arvates väärib märkimist veel see, et koer haugub väga vihaselt aia tagant mööduvate inimeste peale (mitte kõigi kuid enamuste peale). Ning see, et koer ei lase mul talle silmatilku panna - tuleks kallale ilmselt (hoiatavast urinast ja näksamisest ei ole ta kaugemale siiski läinud).

Vastus:


Tere,

Kaukaasia lambakoeri treenitakse ja väga edukalt (võistlusteni välja) aga jah, neile lähenemine on erinev paljudest teistest tõugudest. Nad on säilitanud looduses ellujäämiseks vajalikud väga selged signaalid ning seeläbi ka väga tundlikud karjahierarhia suhtes. Täiesti arusaadav, et pidevad võõrad territooriumil, juhi äraolek (kui ka juht on "poolik" st. ei ole end täielikult kinnitanud koera jaoks), nõrgemate karjaliikmete olemas olek (vanaema) kõik võimendavad kaitset. Läbi toidu kinnitab koer aga enda positsiooni selles keerulises olukorras.

Toit ja reviir on ühed ülimalt tähtsad osad, milleläbi end looduses elus hoitakse. Kaukaaslase jaoks on elu ellujäämine (olnud seda aretuseesmärgist lähtuvalt) ja väga tugevalt instinktiivne on seetõttu "oma" kaitsemine ning toidu kontroll.

Mida looduslähedasem ja metsikum tõug, seda varasemalt hakkavad need tugevad signaalid ka end võimust võtma. Seda dominantsemalt koer enda jaoks kujunenud arusaamu ka väljendab (temale mittekuuluva toidu kaitse). Tema jaoks on kõik tema territooriumil olev loomulikult temale (heal juhul ka omanikule) kuuluv, sama võib käia tulevikus ka leitud "saagi" (mõne kondi, raipe vms.) kohta ning sel juhul väljendub koolitajate jaoks väljendi "toiduagressioon" sisu. Kutsikana juba sellist meelekindlust näidates ning esimesed kogemused saanuna (õnneks küll seekord teiepoolse võiduna) võib oodata ka teie preilist kindlameelset otsustajat, kes vägesid juhiks ja rahulikult asju paika paneks, kui temale midagi ei meeldi.

Juhiroll on see, mida me tunnetame endal olevat, kuna koer aga ei lähtu inimeste kehtestatud reeglitest instinktiivselt - ta lihtsalt ei mõista neid, on ka tema jaoks, temale, saadud signaalide järgi, kinnitatud juhiroll. Kokkupõrge eluks hädavajaliku toidu juures näitab, kelle arusaamu hetkel kinnitatakse. Mul on kahju, et see kinnitamine läks füüsiliseks ning nii teie kui tema selle kogemuse saite. Kogemus oli praegu kergemat sorti uskuge mind, 1,5-2 aastasena on rünnakud oluliselt rängemad ning koerad suudavad väga kergelt läbi füüsilise oma üleolekut tõestada (meie lihtsalt ei oma hambaid, meie liigutused on aeglasemad ja me ei oma ka tihti sellist adrenaliinitulva, mis laseb rünnakule sama tugevalt ja üheselt mõistetavalt vastata) .

Selleks, et vähendada teadlikku kaitset oma omandile tuleb vähendada koeral omanditunnet, võtta juhiroll kindlalt enda kätte. Kuidas seda teha?

Nagu mainitud, mida looduslähedasem koer, seda kindlamalt kehtivad loodusreeglid. Looduses ei kehtestata kindel juht end kunagi pidevalt läbi kakluste, seda teevad vaid ebakindlad juhid ja nad ei püsi kaua. Jah, loomulikult kasutatakse ka füüsilisi märkusi ja meeldetuletust, kui keegi kõvasti üle piiri astub, aga haavu tekitavaid olukordi tark juht alati väldib. Haavununa ei suuda ta karja kaitsta ega enda kohta säilitada. Seega tark juht valib alati esimeseks taganemise ja kavaluse, ning alles siis kui tema ellujäämist ohustatakse (toitu, reviirile tungimist, näidatakse potentsiaalset üleolekut) tulevad kasutusele hambad ning seda juba väga tõsiselt. Kutsikate ja noorkoerte puhul reeglina tugevat füüsilist karistust kasutatakse üliharva. Neid juhitakse targalt lihtsalt omale rajale ja luuakse õiged seosed.

Teie olukorras näiteks oleks loomariigis juht ennetanud olukorda, kus madalamal olev isend karjas saaks toidu ja tema ühele jääda, ning teinud hoiatuse ise toidu ja alluva vahel olles, liginemise peale. Nii oleks jäänud jõumoment (toit) juhi valdusesse ning vähendanud ka ligitükkija jaoks temapoolse signaali tugevust- loonud kahtluse ja lõpetanud olukorra kakluseta, samas selge mälupildiga sellest kellel on psühholoogiline kontroll.

Näiteks toidu peale agressiivsed koerad ei ole tihti agressiivsed niikaua kuni toit ei ole nende valduses, peale toidu ligi saamist tekib aga juba tugev omandikaitse.

Toit on juhirollis esimesel kohal, juhtloom sööb alati esimesena, ka siis kui teised murravad saaklooma. Kui keegi võõras tema saaki ohustab aetakse too eemale ja tehakse isegi täissöödud kõhu puhul söögi þest, rebides endale veel ühe riba ja süües seda demonstratiivselt. Ka meie saame seda þesti enda staatuse kinnistamiseks kasutada (vaata koerakuulaja meetodi nelja ala ).

Teil toimis väga hästi üks osa toidu þestist kui peale kaklemist jätsite ära õhtuse söögikorra, nii tõestasite koerale, et ilm koostööta tema saaki ei saa (jaht on koostöö, koerad ega hundid enamasti üksi ei murra ja hea tunde tekkimiseks on neile oluline saaki kellelagi jagada. Seda kas allumise või juhistaatuse kinnitamiseks ja seeläbi karjas kindlat kohta omades saavad nad ka rahuneda. Ka meie oleme oluliselt rahulikumad kui teame, et meie läheduses toimivad asjad teatud kogemuste järgi suured ja pidevad muudatused muudavad ka inimese närviliseks ja kergesti "kaitsesse" minevaks.).

Koer on õnneks karjaloom ning kari seetõttu tema jaoks ellujäämiseks vajalik, läbi selle saame temale läheneda ka meile sobivate käitumismallidega end kehtestades ning kriitilisi olukordi ennetades või targa juhi kombel kavalalt endakasuks lahendades.  

Loom keda paika pannakse vaid agressiooniga õpib ka ise agressiooni esimese valikuna kasutama (kui mitte omaniku ja tema pere siis võõraste vastu).

Aiatagune haukumine on hoiatus sissesoovijatele, et sellel territooriumil on valdaja olemas ning keegi ettearvamatu ei ole sinna teretulnud (siinkohal ettearvamatud on muidugi kõik aia taga liikujad, tihtipeale ka need, kes enne sees sõbraks saanud).  Igasugune sissetung ilma juhi loata (on juhiks siis koer või inimene) on lubamatu, sellest ka täiesti veendunud ja järjekindel hoiatamine ning kaitse (ning tihti tagasikutse ignoreerimine ja sekkumisel rünnak sekkujale).

Seda, milline hoiatamine on sobilik, millise tugevusega hoiatada või kas lausa kaitsele asuda, otsustab juht. Kui te olete saanud kahe signaaliga (lugege koerakuulaja meetodist lisa) juba tegeleda, on aeg liikuda ka kaitse ja hoiatuse reguleerimise juurde. Kui teil ei ole ajalist võimalust olukorda korrigeerida, tuleb kaitse võimendumist tuimestada ja ennetada koera eraldamisega. Eraldamisena töötab ala kus koeral ei ole toimuvaga visuaalset sidet- tal on kas oma aedik (kui ta rahulikult seal käitub) või on ta mõnes hoones kinni (kui ka aedikus märatsemine jätkub). Eraldamisena ei tööta kettipanek, kuna visuaalne näitab tema territooriumile sisenemist ning temalt võetud võimalus kaitsesse asuda kasvatab temas stressi, seeläbi ka agressiivsust.

Eraldada ei soovita suuremat koera kui ta on juba kaitsesse asunud (on see kaitse siis toidu ees või võõra sisenemisel, mõlemal juhul saab see, kes soovib koera tema tööülesandelt kõrvale juhtida, hoiatatud või/ja hammastega korrale kutsutud.  Lahendage juba tekkinud (toidu kaitse) olukord nii, et jätate koera üksi, toote ilma temale tähelepanu pööramata toidu välja, teete küljega tema poole toidu þesti (koera þesti ajal vaatamine tekitab kaitsereaktsiooni, mitte ei tugevda teie þesti mõju) ning panete toidu maha (hea kui söögikoht oleks loodud aedikusse ning ta saaks sinna minemise peale söögiajal rahulikult sulgeda). Nii oleme näidanud, et meie sööme enne ja oleme juhid, tema peab toidu saamiseks meieni liikuma ja meie piirame tema reviiri - kõike ilma füüsiliste üleskutsete ja jõukatsumisteta.

Te tegite ka väga õigesti õhtuses käitumises koera ignoreerides. Alati kui teie vahel tekib mingi vastuolu või endal koera käitumises kahtlus (ta ei kuula käsku, ignoreerib teid, ei tule juurde vms.)  tuleb teil suhteid "raputada" näidates koerale, et ta võib seetõttu kaotada karja ning koostöö puudumisel ka saagi.  Peale päeva, tugevamate natuuride puhu ka kahte päeva, ignoreerimist (ka igasuguse koerapoolsete lepituskatsete peale) on hea jätta selleks ajaks ka toit ära ning see tagasi tuua vaid enda käest seda andes (kodutoiduga veidi ebameeldiv aga kuivtoidu puhul väga hästi töötav). Mõne päevaga on reeglina näha kuidas jonnakamadki koerad hakkavad kenasti koostööd tegema ning ajapikku väheneb ka toiduagressiivsus.

Kui koer hoiatab teid tema jaoks harjutatu või ebameeldiva tegevuse puhul (küünte lõikamine, kõrvade puhastamine, silmatilgad, kammimine jms.) tuleb tugevdada juhisignaale. Ükski kuningas ei lase nt. narril endale ebameeldivusi tekitada, kohe kui narr endale selle õiguse võtab kutsutakse teda erinevatel viisidel korrale ning püütakse oma kuninga staatust säilitada. Kui aga alluvale tekitatakse ebameeldivusi on ta sunnitud ellujäämiseks neid kannatama.

Siinkohal pean soovitama teile kindlasti lugemiseks raamatut "koerakuulaja", sealt saate juba paljudele oma küsimustele selgitustega vastused.

Kui teil endal ei õnnestu kuidagi olukorras lahendust näha ja koerakuulaja meetodi järgimine ei ole piisavalt abiks olnud, soovitan kindlasti koerakuulaja konsultatsiooniteenust. Konsultatsiooni tehakse koera loomulikus keskkonnas, hinnatakse ümbritseva mõju ning koera enda temperamente, lahatakse signaale mida

Kärt Pingas,
Koerakuulaja

Tagasi