Küsimus:


Tere,

Minu mure on selline - võtsime 2a tagasi ühest pesakonnast kaks emast koera. Nad said hästi läbi, kuni ühel koeral olid ära esimesed "päevad". Pärast seda hakkasid nad omavahel kaklema ja ikka nii et tükid taga. Lasime nad siis ära steriliseerida, olles kuulnud et see võib kasuks tulla - jälle oli rahu majas peaaegu pool aastat, kuigi ilmselgelt oli aga aru saada, kumb neist "boss" on - see kellel "päevad" ära olid, urises teise peale näiteks kui söögiaeg oli, enne sõi ise ja siis lasi teisel süüa ja see on siiani nii. Aga nüüd uriseb ta teise peale kogu aeg, kui läheduses on. Eriti kui mõni mänguasi parasjagu käes, võtab selle ära, ise ei mängi ja teisele ka ei anna, ainult uriseb.

Ei oska kuidagi käituda, ta ei reageeri pahandamisele ka, laseb kõrvad lonti aga uriseb edasi. Ei tea kas ta on armukade millegi pärast või milles asi võiks olla ja kuidas seda parandada? Muidu nad mängivad ilusasti koos ja magavad pead-jalad koos, aga söögiajad ja niisama olemise ja mängimise aeg on kogu aeg urinaga. Ja näiteks kui üks koer käib üksinda õues või teises toas vms, siis kokku saades on sabad ja kõrvad püsti ja karatakse kaela kallale kohe, mitte vihaselt aga imelik on kuidagi.

Äkki oskate nõu anda, mida tegema peaks?

Vastus:


Tere,

Koerte lõhnamaailm muutub seoses puberteedi saabumisega ning sugupool omandab koera jaoks uue tähenduse. Samast sugupoolest emane muutub dominantse isendi puhul automaatselt rivaaliks kui karjas ei ole teist, kindlat ja tugevat juhti. Nimelt paarituvad ju karjas reeglina vaid alfa emane ja alfa isane, teistel ei ole tema kõrval reaalselt samaväärtuslikku kohta (v.a. erandjuhud kui juht seda lubab, see juht ei ole aga kindlasti ebakindel oma positsioonis ega pea seda pidevalt füüsiliselt tõestama). Vastavalt teise koera ning karja teiste liikmete käitumisele (ning inimese levinud soovile ise hierarhiat luua läbi inimliku õigluse) tekivad ka üleskutsed ning probleemid (me sunnime oma käitumisega ise koeri pidevalt üksteist testima ning hullemal juhul paika panema).

Steriliseerimisel muutuvad koera hormoonitasemed sedavõrd, et kaob suguhormoonist ajendatud enesekindlus (mõnel juhul isegi hulljulgus). Nende muudatuste nö. kujunemine võtab koera kehas aega reaalselt u. 6 kuud, seetõttu ütlemegi alati, et steriliseerimine näitab iseloomule tekitatavat vahet alles 6 kuu möödudes. Seosed ning mälestused eelnevast aga ei muutu, seega toovad esimesed muudatused keskkonnas esile uuesti tugeva testimise (proov ks eelnenud kogemus toimib).

Kui koeras oli eelnevalt ebakindlus oma positsiooni osas (ning seetõttu agressiivne teisele koha näitamine kohtades, kus teine näitas juhile omaseid signaale nt. omas midagi esimesena või üldse teise juuresolekul kui teine ei olnud selleks eelnevalt luba andnud, tuli loata tema territooriumile- lahkuda võivad omal tahtel ainult juhid) on peale hormoonitaseme väljakujunemist eelnev enesekindlus veelgi kukkunud ning puudujääke taastatakse läbi veelgi sihikindlama agressiooni. Koer ei saa enda jaoks sobivaid vastuseid ja ta on sunnitud kasutama ainust viisi, mis talle mälu järgi soovitud tulemi tõi.

Taaskohtumine on ka teiste karja liikmete (inimeste) puhul koera jaoks üheks väga tugevaks signaaliks. Taaskohtumisel (ka siis kui ainult korra uks vahelt kinni käinud) tuleb alati hierarhia uuesti paika panna ning kui endas kindlad ei olda, tehakse seda läbi agressiooni. Looduses pidevalt agressiivsust kasutavad juhid kaua ei ela, meie maailmas lubame me neil aga tihtipeale oma arusaamisi valede signaalide abil kinnistada ning ei paranda seetõttu kuidagi olukorda (püüame kunstlikult läbi toidu ning karistuste muuta koertevahelist hierarhiat).

Riidlemine ei võta ära instinktiivset tunnetust, seega ei kao kusagile ka tunne, mis ajendab teisele pidevalt oma positsiooni meelde tuletama.  Kõrvad liiguvad küll austusest/või ettevaatusest teie vastu suunaga tahapoole (kui ta arvestab teie, kui kaasjuhiga/või beetaga) aga ei loo soovitud seost teise koeraga. Hullemal juhul kinnistab ta enda jaoks kogemuse, kus teie olite ka ärritunud teise koera peale ning teist tulebki seda tugevamalt paika sundida; versioone käitumisest on veel nt. teid beetana aktsepteerides võib ta tunnetada karja püüat kambas tema positsiooni ohustada ning peab targemaks kõrvadega märku anda, et ta ei soovi teiega kakelda- taaskord teise koera positsiooni see ei muuda.

Tegelege järjepidevalt nelja koerakuulaja signaali kinnistamisega , et enda juhistaatust kaheldamatult muuta. Läbi erinevate testolukordade saate kinnistada ka positiivset seost teise karja liikmega ning läbi selle olukorda kontrolli all hoida. Hoiatuseks niipalju, et kirjeldatud isendite puhul tuleb probleemne käitumine tagasi tihti esimese nõrgema signaali peale (olukorras, kus tema küsimuse ehk testimise peale tuleb vale vastus ning temal tuleb end taas tõestada). Seetõttu tuleb teie karja liikmetel olla järjepidev ning enesekindel oma tegevuses ning luua nii läbi õigete signaalide koerte jaoks kindel eeskuju.

Parimate soovidega,
Kärt Pingas
Koerakuulaja



Tagasi