Maiuspala lahtipakkimine:
Miks mitte võtta vaevaks oma koera veidi üllatada ja pakkuda talle maiuspalu hoopis kenasti sissepakituna? Pakkige maiuspala paberisse (kasutada võib WC-, köögi-, kingituspaberirullide poole, pabertuutusid või pakkepaberit) – ja tema pakib need lahti! See on ka üks võimalus koera tuju parandamiseks ajal, kui ise kodust eemal olete. Paki “raskusaste” jääb teie otsustada. Võite pakile veel nöörigi ümber siduda, erinevad osi eraldada jne. Oluline on valida selline pakkematerjal, mis poleks koertele kahjulik.
Rätikute alla peidetud maiuspalad
Kas ilma sissepakkimata maiuspalade otsimine on teid ja koera ära tüüdanud? Siis suurendage nõudmisi ja peitke maiused majapidamislappide, käterätikute jms alla. Maiuse kättesaamiseks peab koer siis rätikuid üles tõstma ja ära lükkama – ja jälle jätkub tegevust kauemaks!
Milline sokk lõhnab kõige paremini?
Pildil olev koer otsib maiuspalu kõige parema meelega “sokikorvist”, mille perenaine talle valmis on pannud. Seal sees on laste kasutuskõlbmatuks muutunud, korralikult kokkupakitud sokid. Maiusasi on peidetud ühe soki sisse. Koer otsib täidetud sokki, tirib selle korvist välja, annab soki ühe otsa perenaisele ja seni kuni too kinni hoiab, tirib kutsa sokki, kuni maiustus sealt välja kukub.
Õige soki leidmine ja ülestõstmine polnud koera jaoks ennegi probleemiks. Sokikorvi triki õppis koer ära järgmiselt: et asja koerale lihtsamaks teha, asetati sokid algul ringikujuliselt või ühte ritta, seejärel lasti koeral sokke nuuskida, kuni ta leidis õige soki üles, ning seejärel võeti maius sokist välja.
Et koer maiustuse “lahtipakkimisel” ise abistada saaks, volditi sokid selliselt, et koer saaks sokiotsa hammaste vahele võtta, ning perenaine hoidis kinni soki teisest otsast. Sel moel kukkus maiuspala soki seest lihtsalt välja. Et koer suutis vaevu oodata, kuni maiuspala soki seest nähtavale vupsab, tuli soki kinnihoidmise ja tirimine oskus pea iseenesest.
Eriti lõbus on see mäng mustrilisel vaibal, sest mahakukkunud pala ei paista ju nii selgelt silma! Nüüd teab koer juba isegi, millisest otsast tuleb sokk kinni võtta, ning ootab, kuni perenaine sokki tirima hakkab.
Maiuspalad kausi all ja sees
Asetage maiuspala ümberpööratud plastkausi alla ja vaadake, milliseid strateegiaid koer maiusele ligipääsemiseks rakendab. Ehk lükkab ta kausi nurka ja pöörab selle seal ümber? Või asetab käpa kausi äärele, kauss tõuseb veidi üles ja ta saab koonuga maiuspala kätte... või?
Teine variant: asetage maiustus plastist toidukarpi, mille kaas on ühelt poolt veidi avatud, ja koer peab siis proovima kaant avada.
Meie koertele olid need trikid suhteliselt lihtsad, sest oleme igasuguseid trikke juba ennegi katsetanud.
Kingipaki trikk oli äärmiselt lihtne – nii omanikul meisterdada kui koertel lahendada. Velda teadis kohe, mida teha, sest kutsikana jäeti talle üksi kodus olles maiused WC-paberi rulli sisse, kust tuli need välja võtta. Kuna Skarabeus pole suuremat sorti lõhkuja, siis üritas ta algul pakki perenaisele ulatada nagu korralik koer ikka, ja kui viimane pakki vastu ei võtnud, siis otsustas lõpuks selle ise avada.
Trikk, kus maiused olid peidetud rätiku alla, lahendati sekunditega, aga erinevate taktikatega. Skarabeus, kui “kõrgem koer”, tõstis rätiku maiuste pealt ära, Velda lükkas nina rätiku alla. Mõlemad koerad olid õnnelikud, et maiustued nii lihtsalt kätte said.
Soki ülesanne jäi meile isiklikult veidi arusaamatuks, ja just selle teine pool. Mõlemad koerad leidsid ilmeksimatult üles õige soki, aga “koostöö omanikuga” jäi meil koertega küll natuke poolikuks. Skarabeus üritas sokki suhu haarates tükid ise välja raputada ja Velda lahendas asja nina soki sisse toppides. Kui sokk oli omaniku käes, olid mõlemad koerad suht nõutud, sest neid on õpetatud asju käest mitte rabama. Samas nägi õpetus ette sokist sikutamist, mis pärast mõõdukat ergutamist lõpuks ka edenes.
Maiused panime tühja salatikarbi alla. Mõlemad koerad nügisid karpi esialgu ninaga ja veendudes, et niimoodi maiust ei saa, mõtlesid välja uued strateegiad. Skarabeus tõstis lihtsalt karbi maiustuse pealt ära ja Velda lükkas karbi vastu seina, kuni serv kerkis ja nina vahele mahtus.
Koeraomanikud Piret Koor ja Elo Võõsa
Allikas: Ajakiri Lemmik veebruar 2006
Tekst Reesi Kristal
Tagasi