06 September 2009
Randvere külas Viimsis elab venekeelt rääkiv ja kepiga kõndiv vanahärra, kellel on suur sakslast meenutav, kuid üleni punane suhteliselt karvane koer, kellega on aastaid probleem olnud.
Ta on hirmus kuri teiste koertega aga inimestest ei tee väljagi, lastekärudesse kipub sisse vahtima ja kärude najale püsti tõusma ka väidetavalt.
Tean vaid seda, et omanik kuskilt Silva tee kandist keerab ta otse välja metsateele ja laseb oma koera lahti, kuna ta ei jõua teda ise kinni hoida.
Koer jookseb vahel ka suukorviga, kuid papi võtab selle ka tihti ise ära, et loomal parem olla oleks. Papil oli enne iiri setter, kelle surma järel võetigi uus koer, kellest perel jõud üle ei käi.
Olen selle koeraomanikuga korduvalt aastate jooksul kokku juhtunud metsas ja riielnud, sest see pole ju normaalne, et kärudega jalutavad mammad ja koeraomanikud peavad tema peletise pärast puukaigast kaasas tassima.
Olen lubanud politsei kutsuda ja arvasingi, et pole teda ammu näinud, et võttis aru pähe, aga täna metsas jalutades tuli meiega rääkima mees, kes otsis just selle koera kodu, sest eile murdis otsitav maha taksi ja haavas veel ühte väikest koera.
Tapjakoer aga ise kimas kodupoole ja kadus silmist. Olge ettevaatlikud!
Tagasi
Kommentaarid
Peremees laseb koera lihtsalt lahti ning isiklikult olen teda vabalt jooksmas näinud kilomeeter kaks peremehest eemal metsas. Kui kuuled metsas, et keegi vilet puhub on kindlam vastupidises suunas jooksu pista sest see tähendab seda, et papil on koer silmist kadunud ja vanajumal ise teab, millisest põõsastikust ta välja kargab. Kui on juhtunud, et enam jooksu pista ei jõua, siis kahma koer oma vastu ja haara suvaline kaigas võsast sest see on ainus asi mida koer kardab ja sõima vene keeles kuis oskad. Ise olen sellisel moel koerast jagu saanud mitmel korral. Kui aga koeral suukorvi pole siis....ma ei julge seda mitte mõldagi enam. Kole lugu on see, et koer ei haugu ega urise , vaid tuleb otse rünnakule!
Nii palju tean veel, et taksi omanikud andsid ikkagi asjale ametliku käigu aga mul endal pole au neid inimesi tunda, et kuidas asjaajamine edasi kulgeb.