Küsimus:


Tere!

Kirjutan, sest olen mures oma taksi käitumise pärast. Nimelt tegu 5 aastase lühikarvalise isase taksiga.

Muidu eelmise aastani saime temaga kenasti hakkama. Koolitasime, treenisime teda omade oskuste ja jõududega. Probleeme polnud, ei allumise ega muuga. KUID - mida aasta edasi, seda rohkem oli märgata taksi tegelikku palet. Varem sai toidukausi nina alt ära võtta, kuid üks hetk juhtus selline lugu, et seda tehes (ka siis kui taks parajasti ei söönud, ega olnud kausi vahetus läheduseski) hakkas ta urisema ning üritas näksata.

Proovisime inernetist leida koertelehtedelt abi, et milles küsimus ja kuidas hakkama saada. Ledisime, et probleem võib olla tema püüetes haarata karjajuhi rolli. Vaatamata kõikidele üritustele, ei õnnestunud toidukausi urinat lõpetada. Leppisime teataval määral sellega. Lootsime, et ehk asi kaugemale ei lähe. Aga umbes aasta tagasi juhtus rängem aps - taks ründas ilma põhjuseta väiksemat pereliiget, 8-aastast poissi. Hüppas poisile kätte hammastega, tekitades päris korraliku verevalumi, tänu atevale, et pikad varrukad päästsid hullemast! Kuid juba toona hakkasime tõsisemalt kaaluma taksi ära andmist või magama panemist, sest mure oli väga suur just pere pesamuna pärast - kui suuremaid kodus pole, ehk taks ründab uuesti ja hullemal juhul ehk pureb ka? Pereisa karistas koera toona, kasutades pigem kinnihoidmist ja sõnadega pahameele väljendamist, mitte koera lüües. Ilmselt see oli õige, et koera ei löönud? Ka ülejäänud pereliikmed proovisid kontakti koeraga vältida, et mitte talle sellega tähelepanu jagada.

Olukord rahunes ning terve aasta püsis taks normaalsena. KUNI eilseni, mil kargas jällegi ilma põhjuseta pere vanimale pojale jalga. Noormees lihtsalt seisis koera pesa lähedal, rääkis eemaloleva pereemaga juttu ning taks lihstalt üks hetk otsustas hammustada. Kui perepoeg selle eest koera nahutada püüdis- pigem jällegi koonust kinni võttes, et viia hammustamise risk miinimumini, kargas taks kätte ning tekitas haavad. Selle peale kupatati koer lihtsalt esikust õue, ilma et oleks üritanud koera agressioonil lasta jätkuda. Sest enam ei osanud midagi teha. Tuli hirm peale, ei julge koera ligidalgi olla.
Mure ongi siis selline, et mis säärase bujääniga teha? Anda varjupaika? Panna magama?

PALUN AIDAKE!!!

Murelik koeraomanik Johanna

Vastus:


Tere Johanna

Varjupaik ei ole kahjuks lahendus. Ka sealt saadud uues kodus tuleb tal viisakalt hakkama saada ning agressiooni puhul rändavad koerad kiirelt varjupaika ka tagasi. Mitmed korrad edasi-tagasi käinuna kui paranemist näha ei ole ootab neid ka seal teine pakutus saatus, magamapanek. Minu jaoks ei ole kumbki lahendus vajalik!

Koerakuulaja meetodit kasutades saate te koerale arusaadaval moel karjasuhtes uuesti õigesse järjekorda seada ning endid juhtidena kinnitada. Selleks tuleb teha koduses suhtlemises aga palju muudatusi, paljud neist puudutavad ka koeraga koos elavaid inimesi ning enda muutmine, nagu me teame, on kõige raskem! Kui aga soovi olukorras lahendust näha, on see kindlasti ka võimalik.

Teie kirjelduse järgi (vaid oletades, kuna olukorda ei näe) on tegemist nn. "troonikoeraga", kes vaid kaitseb enda õigusi. Mida rohkem õigusi ja vabadusi, seda pahuramaks suure otsustuskoorma ja valede signaalide pideva jada all muutuvad ka koerad. Toit on üks osa, mis kinnitab kindlalt juhistaatuse kõikumisest ning toiduagressioon näitab seda väga kindlalt. See, et rünnak ehk korralekutsumine (koera silme läbi) toimus eemalt näitab kui kindlalt ta nendest jõumomentidest kinni püüab hoida ning oma territooriumil toimuvat valvata. Ehk teie aimdused on õiged, ainult, et ta mitte ei püüa haarata karjajuhi rolli vaid see on juba üsna kindlalt tema käes. See, et osadel hetkedel on võimalik koera kontrollida aga teistes kontroll täiesti puudub, kinnitab olukorra ebakindlust ja seega ka pidevat tõestamisvajadust koera poolt.

Ründamiste kohta võib öelda, mitte kunagi ei toimu mitte midagi ilma põhjuseta. Kui keegi kedagi korrale kutsub on see alati korralekutsuja meelest õigustatud tegevus (inimene õigustab mõtte ja sõnadega, koer toetub eelnevatele seostele ja instinktile).

Karistuse kohapealt on õige, et füüsiliselt koera ei karistatud. Füüsiline karistus tekitab ehmatuse ja järgimõtlemise/seose loomise ajaks illusioonina rahunemise. Faktina aga surub koer seeläbi oma tunde korraks alla aga tõstab järgmisel hetkel eelnenud järgnevate valede signaalide peale taas veelgi tugevamalt esile. Niisama jalga kargamisel oli eelnev põhjus, koer arvas selleks korrigeerimiseks olevat endal õiguse. Füüsiline karistus ei olnud tema jaoks aktsepteeritav ja alluv, kes seda temale peale sundida soovis, tuli karmimalt korrale kutsuda.  Ta tunnetab selles enda ülesannet ja ohtu tema positsioonile, seega tuleb seda kaitsta. Lahenduseks tuleb juhistaatuse raske koorem koeralt läbi õigete signaalide ja seoste eemaldada ning lasta tal ka seeläbi rahulikumalt ja rõõmsamalt elu nautida. Koerakuulaja raamat ja meetodi oma ellu harjutamine toob kindlasti iseenesest juba kasu (läbi raamatu "Koerakuulaja" või lühendatud meetodi tutvustuse Koeruse klubi koerakuulaja alas).

Kindlasti oleks olukorra analüüsimisel ja just teie keskkonnale ning koerale sobivate seoste ja juhendite selgitamisel abiks koerakuulaja konsultatsioon.

Seda just siis, kui teil endal ei õnnestu kuidagi olukorras lahendust näha ja koerakuulaja meetodi järgimine ei ole piisavalt abiks olnud. Konsultatsiooni tehakse koera loomulikus keskkonnas, hinnatakse ümbritseva mõju ning koera enda temperamente, lahatakse signaale mida läbi interneti näha ei ole võimalik.

Parimate soovidega,

Kärt Pingas
Koerakuulaja

Tagasi