Kennel Uueveski - inglise buldogid ja pikakarvalised bernhardiinid

Minu peres on alates minu lapsepõlvest kogu aeg olnud koer - mu lapsepõlves olid need krantsid, nüüd siis lemmiktõud. On olnud ka paar ilma koerata aastat - olude sunnil. Ja arvan, et koerainimeseks ei saada, vaid sünnitakse selle pisikuga - soodsates oludes arenedes see pisik lihtsalt muutub võimsamaks ja "koerainimene" on valmis!

Esialgu oli ainult mõte. Peale mõningasi "õpipoisiaastaid" on süvenenud soov oma koerte häid omadusi edasi kanda ja tulevast põlve "parendada".

Kuidas sündis Teie kenneli nimi?

Meie elukoha järgi nimetasime ka oma kenneli - Uueveski.

Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?

Tervis, iseloom, välimus.

Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama  täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?

Meie pere bernhardiin on ere näide sellest, et tõusiseselt pole kõik isendid sarnased - ta on energiline, palju ja kiiresti liikuda sooviv "daam" - praegu oma seitsmendal eluaastal suurepärase tervise juures (üldjuhul on ju bernhardiin unisevõitu, isegi laisaks tembeldatud loom), ja selle hea liikuvuse on ta edasi andnud ka järgmisele põlvkonnale - poeg Hugo sai eelmisel aastal erinäituse "parima liikuja" tiitli.

Iseloomult peaks bernhardiin olema sõbralik kõigi ja kõige suhtes - meie "daamil" on aga juures territoriaalsuse kiiks, mitte ei salli teisi koeri - oma pere koerad on aga suurimad sõbrad. Inimeste suhtes näitab meie berna üles suurimat sõbralikkust.

Teine meie tõug on inglise buldog - praegu esindatud kodus kahe isendiga. nad on äärmiselt meeldiva, aga jäärapäise olemisega loomad - inimese suhtes ülisõbralikud, sama ka teiste koerte suhtes. Tervisega on meie pere koertel vedanud - buldogide klassikalisi tervisehädasid pole veel täheldanud (üks koer on 3, teine 5 aastat vana). Koolitatavuse koha pealt on nii buldoge kui bernat suhteliselt raske motiveerida - nad on ju mõlemad molossid - suured isemõtlejad.

Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.

Bernhardiine on Eestis palju, ka kenneleid, kes nendega tegelevad. Nad on küllaltki populaarsed arvestades iga-aastast uute kutsikate arvu. Suure, dominantse koera kasvatamine pole aga alati lihtne - see kipub berna unise karu moodi nägu vaadates inimestel tähelepanuta jääma - eks me isegi ole oma seitsme berna-aasta jooksul õppinud. Samas on neil suurtel koertel ka palju n.n. peidetud tervisehädasid - liigesed, suvised karvaprobleemid jms.

Inglise buldoge on Eestis oluliselt vähem. Meie veterinaari kinnitusel on see üks keeruline tõug - tal võib esineda mitmeid terviseprobleeme, mis on esmajoones seotud tema hingamisaparaadiga. Meil jällegi siinkohal vedanud - ei saa kurta tervisehädade üle. Viimasel ajal on tendents buldogi populaarsemaks muutumise suunas - ja see ei ole tegelikult väga hea tendents. Nii keerulise koera puhul peaks tema uus omanik kindlasti ennem teadma kõiki terviseriske.

Mõlema meie tõu puhul on kindlasti vajalikud erinevad terviseuuringud - bernal esmajoones düsplaasiauuring, buldogil südame- ja hingamisaparaadi uuring, hea oleks buldogil kontrollida ka silmapõhja ja liigeseid.  

Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?

Õnnelikumad hetked aretuses on siis, kui kenneli kasvandikul näitusel hästi läheb - meie kasvandikud Hugo ja Hera on just sellised koerad. Oma pere koertega oleme piirdunud Eesti-siseste näitustega, üritame alati osa võtta tõu erinäitustest.

Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?

Jah.

Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?

Mõistan hukka n.n. paberiteta tõupuhaste koerte "tootmise". Mind kurvastab, et sellisele "kaubale" ikka ja jälle turgu on. Siin on suur seos sellega, mida sooviks Eesti "rahva"koeranduses negatiivse poole pealt märkida - vastutustundetus, harimatus, linnalegendid koerte tervise, toitumise ja paljunemise koha pealt.

Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?

Eesti koerapidamise kultuur on väga erinev - on väga teadlikke ja hoolivaid koerapidajaid. Ja seal kõrval vohab rumalus ja hoolimatus. Koer.ee lugejatele soovin elutervet uudishimu - kui soovid võtta koera, siis kuula targemaid, küsi nõu, uuri erinevaid infoallikaid - alles olles ennast kurssi viinud oma tulevase lemmiku tervise, toitumise ja iseloomuga - tee otsus. Ja kindlasti mõtle enne - kas sul on AEGA oma koera jaoks.

Küsimustele vastas Lee Reinula, kennel Uueveski