Koerad
Kuidas tuli Teie perekonda esimene koer? Kuidas Teist sai "koerainimene"?

Koerad on meie peres olnud juba minu varasest  lapsepõlvest peale, kuid esimese päris oma koera sain  8 aastat tagasi. Selleks oli juba eelnevalt välja valitud tõug – taks. Kuigi kaugelt mitte enam esimeses nooruses, valdas mind lapsik soov saada see koer kohe ja praegu ning seega jõudis meie perekonda hetkel ainukene saadaolev taks Marta.

`Koerainimeseks` olen ilmselt sündinud, kuid aktiivset tegevust üles näidanud viimasel paaril aastal ja siinjuures tänud Katrin Auserile.

Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?

Kuigi taksikoer Martal on olnud 3 pesakonda, on teadlik aretustöö  alles ettevalmistuse etapis. Õnneliku juhuse läbi sattus meie teiseks koeraks olema lõuna-vene lambakoer Päntsu, kes osutus ka suurepäraseks näitusekoeraks. See tiivustaski mind asjaga tõsisemalt tegelema.
Esimest pesakonda planeerime sel talvel. Konkreetselt aretuse eesmärgil sai aasta tagasi Soomest sisse ostetud  Eesti esimene emane austraalia terjer (sedapuhku juba tõsiselt otsitud-kaalutletud-oodatud)

Kuidas sündis Teie kenneli nimi?

Kennelnime valikul lähtusime ühest meie perele olulisest nimest, lisasime sellele pisut kõla ja pidasime oluliseks, et nimi oleks mitmetes keeltes hästi loetav.

Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?

Pean oluliseks, et kvaliteet ületaks kvantiteedi ja kutsikad leiaks endale väärilised kodud.

Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala,  tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja
lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvaelenutega  ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?

Lõuna- vene lambakoer. Iseloomult on ta umbusklik, isepäine ja võõraid naljalt omaks ei võta. Sündinud territooriumi valvajaks, ei vaja selleks mingit koolitust, küll aga sõnakuulelikkuse koolitus on vajalik. Kui hierarhia redel ei ole koerale mõistetav ja omanik ei asu kindlalt selle tipus, siis võib olukord kujuneda tõsiseks. Kui aga asjad on õigesti paigas, on lõunavenelane õrnahingeline, rahulik ja väga kiindunud oma pererahvasse.

Ta on hea tervisega, pärilikke haigusi pole täheldatud. Tähelepanu tuleks siiski pöörata liigestele ja karvahooldusele. Lõunavenelane vajab liikumiseks oma territooriumi ja sel juhul pikad jalutuskäigud polegi nii vajalikud. Ketikoera elu peaks olema välistatud

Umbusklikkuse ja isepäisuse tõttu pole see tõug väga kergesti koolitatav, kuid töö kannab vilja.

Oma pere lapsi ja loomi peaks lõunavenelane hoidma ja kaitsma, võõrastesse tuleks suhtuda suure ettevaatusega. Oma pere samasoolisi rivaalitsejaid meie koer talub aeg-ajalt neile märkusi tehes ja kasvatuse headest tavadest just-kui vastumeelselt kinni pidades, kuid reeglina ei seltsi võõraste koertega. loe lisaks

Austraalia terjer. Iseloomult väga energiline, rõõmsameelne, uudishimulik, töökas – kui ei paku talle piisavalt põnevat tegemist, siis leiab selle ise...Aretatud kahjurite hävitajaks Austraalias ja võib öelda, et oma tööga saab ta hakkama küll. Kuna aussi on väga innukas kõike tegema, siis koolitus ja koerte spordialad on tema jaoks mõnus meelelahutus.

Austraalia terjerid on hea tervisega, võib esineda patella luksatsiooni ja silmahaigusi, kuid neidki harva. Liikumist vajavad mõõdukalt, arvestades väga head kuulmist-nägemist ja jahiinstinkti, peaks rihmata jalutamisel ettevaatlik olema. Aussid on inimestega äärmiselt sõbralikud, armastavad lapsi, kuid väikelaste jaoks vast pisut tormakad. Teiste koertega võivad küll parajad rivaalitsejad olla ja valmis näitama oma dominantsust.

Pikakarvaline taks loe lisaks


Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund,  populaarsus jms.

Lõuna-vene lambakoer pole Eestis kuigi populaarne. Siiski on tõuregistrisse kantud 172 koera ja näituseringis võib neid näha üha rohkem.

Austraalia terjereid on Eestis seni kaks(üks isane aussi elab Tartus) Soovin anda oma parima, et see tõug meil poolehoidu leiaks, kuid esimest pesakonda tuleb oodata veel vähemalt tubli aasta. Minu meelest on aussid võrratud!

See-eest on pikakarvaline taks palju populaarsust kogunud ja on üsna armastatud tõug Eestis.


Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel,  aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?

Õnnelikke hetki ja meeldejäävaid saavutusi on näitustel olnud palju, näiteks sel aastal maailmanäituse raames toimunud austraalia terjerite erinäitusel oli Missy parim juunior emane ja seda Austraalia kohtunikuga! Kaugemad näitusereisid on viinud Saksamaale Erfurti ja maailmanäitusele Stockholmi.


Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?
Seni mitte.

Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja  hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?

Kindlasti mõistan ma hukka pettust ja koerakasvatuse heade tavade eiramist. Koeranduses üldse panen rõhku koolitusele ja koerte psühholoogia tundmaõppimisele ning nendes valdkondades on positiivseid nihkeid märgata.


Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?

Koerapidamise kultuuri osas on meil veel arenguruumi. Šnitti tasuks võtta näiteks lähinaabritelt soomlastelt, kus koera elukvaliteeti hinnatakse kõrgelt ja suurnäituste finaal on nagu tõeline tähtede gaala.

Armastage oma koeri ja antke neile põnevaid võimalisi aktiivseks tegevuseks, vältides seega kaost koduses majapidamises.


Küsimustele vastas Anne-Lii Sild, kennel Armirelli

Tagasi