Tere!
Pean oma kohuseks kirja panna üks õudus, mis leidis aset täna, 20.septembril Ohtu laadal (paik Keila lähedal).
Jalutasime oma perega ringi kui ühtäkki nägime ühe leti juures elutuna maas lebavat pikakõrvset küülikupoega ja seal samas ka sõnelevat naiste paari. Nimelt üks Tallinna linna (ise ütles seda sõneluse käigus) koeraomanik otsustas laadale kaasa võtta oma lemmiklooma (Parson Russelli terjeri moodi oli ja 15 000 krooni olevat maksnud, seda see koeraomanik sõneluse käigus mainis). Koerake aga, märgates eemalt mänglevaid jänesepojakesi, ei suutnud vastu panna oma jahiinstinktile ja ründas jänesepuuri. Lükkas selle maast lahti ja murdis enne veel kui keegi arugi sai ühe jänesepoja maha. Selle asemel, et kaasa tunda jänesepojale ja tasuda müüjale saamata jäänud tulu, asus see koeraomanik oma koera kaitsma ja tegi nägu, nagu see jänes ja selle müüja olidki selles ise süüdi.
Saan aru, et ega koer selles süüdi pole, kurb on aga see, et sellised ajudeta koeraomanikud meie seas viibivad ja veel enam, käivad ka rahvarohketes kohtades. Saage aru, kallid koeraomanikud, kui Teile Teie loom hirmsasti meeldib, siis võib olla on olemas ka inimesi, kellele koerad sugugi ei meeldi. Ka mul ja minu perel on õigus käia laadal nii, et ma ei pea pidevalt ringi vaatama, et mõnda murdjat läheduses pole.
Ei saa mainimata veel jätta ka tõika, et nimetatud "proual" oli kaasas ka tilluke laps vankriga, keda kiigutas keegi vanem naisterahvas, kuid kes pikemat aega nuttis vankris ja ilmselgelt vajas tähelepanemist, kuid mida ei tulnud, sest proua sõneles, ega teinud lapsest kuulmagi. Kurb kui lemmikloom saab oma lihasest lapsest armsamaks.
Tunnen südamest kaasa jänesepoja omanikule. Nii mind kui minu peret ðokeeris see vahejuhtum väga.
Kena päeva
Tiiu Sepp

Oi jänku pjast on kül kahju!MIna isiklikult ei võta oma koera kunagi mingile laadale kaasa kuna siis võib miskit juhtuda ma ei soovi seda!!Aga jah see et meil sellest pisikesest jänkust kahju ei tooteda enam meile tagasi kahjuks:(

Kõige parem kaitse pidavat olema rünnak.
Kahjuks on inimesed väga julmad ja kalkuleerivad,ei mingit hoolivust.

Arusaamatu on ainult see,mis põhjusel see vana teema jälle päevakorda tõusis? Nii palju olen juba taibanud,et kui su lemmikut ründab teine koer või kass ja juhtub ehk ka maha murdma,siis seadused on erinevalt murdjatest meil täiesti hambutud.Ise hankisin pipragaasi ja kaitsen end ja oma koeri sellega(mul sõbralikud koerad ja ka suuruse poolest pole neist vastast koljatikasvu ründajatele).Viimasel ajal selliseid juhtumeid murettekitavalt palju ja olen ka oma elus korduvalt pidanud oma lemmikute kaitsele asuma.nii,et teema küll aegumatu,aga konkreetne juhtum?

See on tõesti õudne lugu, isegi see et sellel "proual" võis olla halb päev ei õigusta seda käitumist.
Kasutan juhust ning kirjutan siia ka ühe minu sõbral juhtunud õnnetu loo.
Minu sõbra pere jalutas pargis, neil oli kaasas nende taksikoer. Nad pidasid taksi sõbralikuks ja lasid ta rihma otsast lahti, aga õnnetuseks juhtus olema lähedal suur koer kes tormas taksi murdma- ka tema oli lahti. Tänu taksi peremehe kiirele tegutsemisele õnnestus taks päästa, kuid seljale jäi talle suur arm kogu eluks. Mitte midagi ei saanud teha ja arutamine oli mõtetu kuna mõlemad koerad olid lahti.
Minu meelest ei oleks tohtinud lahti olla kumbki koer, aga see juhtum oli õudne ja tundsin sügavalt kaasa taksile ja tema omanikele.

vaee taks

Minu ühele koerale jättis kustumatu jälje suure koera rünnak,mille ajal minu koer oli kutsikas,rihma otsas ja tänaval.Kaitsta ei jõudnud nii kiiresti,põgeneda polnud kuhugi(ümber tänav individuaalmajadega.Võõrasse aeda sisse ei karga ja aegagi enam selleks polnud.)Ründaja oli koletis,kes .lendas ühest sellisest aiast välja.Nii aed kui koer olid lahti.Olime võõras kohas ja ei osanud sellist asja karta.Paraku juhtus taolisi intsidente kutsika esimesel eluaastal veel mõnel korral ja ikka olid ründajad kodused,tursked vabakäigu koerad.Minu koera sotsialiseerimisest ja pikast kooliskäimisest enam kasu polnud.Tänaseni on ta umbusklik ja vaenulik võõra läheneva koera vastu.Probleemiks see,et kui see lahtine võõras võtab tema mörisemist tõsiselt ja otsustab rünnata jälle? Kui ta ei võta seda tõsiselt ja tuleb nii ligi,et minu oma kisuks tüli üles? Siiani pole mu koer kunagi hoolimata lörisemisest tegelikult rünnanud ja ka tõug pole üldiselt agressiivne.Selle koera närvid aga said kabelimatsu niisuguste "lapsepõlvemälestuste" peale.Õnneks näitustel tunneb ta ennast suurepäraselt ja kedagi vaenlaseks ei pea.