Võib- olla on koer juba kodus ja vastata hilja, aga proovin siiski. Endal küll varjukakoeraga ainult 1 kogemus.
Eelkõige sõltub kõik koerast, temperamendist, eeldustest, psüühikast ja koera varasematest kogemustest ja kasvatusest. Kui koera päritolu on teada, siis saab infot parimal juhul koera varasemalt omanikult või varjuka töötajatelt. Kui ei ole teada, siis tuleb lihtsalt vaikselt teineteist tundma õppida. Varjukakoera puhul peab arvestama võimalust, et koera kohtlemisel ja kasvatamisel on tehtud vigu, mida väga raske parandada, samuti sellega, et koerale ei ole õpetatud elementaarsei käitumisreegleid ja kõike tuleb alustada nullist, mis on märksa raskem kui kutsika puhul.
Uues kodus tuleks koerale anda kohanemiseks aega, kindlasti ei ole vaja kogu suguseltsi vaest kutsut ninnu- nännutama, samuti on vaja kehtestada kindlad reeglid nii koerale kui muudele kodakondsetele, koera enesekindlusele mõjub hästi, kui ta teab, mis keelatud, mis lubatud, õigusi ja kohustusi.
Kui tegemist Lääne- Siberlase mixiga, tuleb kindlasti arvestada koera jahiinstinkti, loomulikult segaverelise puhul muud mõjud võivad seda tasakaalustada, aga laikad on üldiselt koerad, kes peavad kinni olema, sest on ohuks kari- ja metsloomadele, ka kodukassidele, samuti teiste koertega suheldes on mõnikord kakupunnid (isiklik kogemus), ei pruugi sobida seetõttu ka koduste väikeloomadega kokku.
Samas võib ta vahest uute inimestega kergemini kohaneda kui mõni nn. ühemehe koer (jahikoerad teatavasti peavad sobima erinevate inimestega ega tohi olla inimeste suhtes agressiivsed) ja peaksid olema suht hea tervisega ja sageli pikaealised.
Kiiresti armastama õpetamise kohta ei oska midagi öelda, see tundub rohkem posimise valdkonda kuuluvat. Kindlasti mõjuvad nii koerale kui omanikule hästi pikad jalutuskäigud, tegelemine, õpetamine. Kirjelduse järgi tundub tegemist olevat üsna leebe ja ärahirmutatud tegelasega, kellele kindlasti on vaja palju kiitust ja tunnustust. Ja igal juhul on vaja kannatlikkust ja järjekindlust, igaks juhuks pole vaja koerale väga kõrgeid ootusi panna, vaid on vaja anda aega.

Tundub et see sõltub täiesti koerast ja ka endast ning koeraga sobivusest. Enda koera polnud enne 4a näinud. Käisin omanikul külas ja omanik käis koeraga mul külas. Koer oli kohe pöördes kui mind nägi ja mul külas olla meeldis ka. Koer meeldis ka mulle kohe esimesel korral, muidu tavaliselt mulle ennem eriti võõrad koerad nii ei meeldinudki ega polnud isegi mõttesse tulnud koera muretseda. Siis kolis omanik koos koeraga minu poole ja sain ka ise koera peremeheks. Koral polnud vähimatki stressi ja kohe tundis ennast nagu kodus. Võõras kohas ta tavaliselt nii ei tunne. Sai ka kahekesi koeraga külapeal käidud ja leppis ainult minuga ega olnud nõus kellegi teisega jääma. Sai aru lambist isegi osadest mu sõnadest ilma et keegi õpetanud oleks.

Kuigi see peaaegu ammu unustatud teema kommenteerin siiski .
Meie võtsime ka koera , ta oli selleks ajaks 2 aastane . Koer on Vene Spanjel .

Algul käisime , uue koera , minu koera ja vana perenaisega kõik koos pikkadel jalutuskäikudel . Umbes 3-4 päeva nii . Tegime tutvust ehk . Siis tõin koera koju , algul oli minu toas hiljem lasin siis teise koeraga (Ameerika coccerspanjel ) tutvuma . Algul minu vanem koer e. Häppy urises , ta pole sihuke seltsiv eriliselt . Pärastpoole leppis Pätuga ( uus koer ) ära ja olid sõbrad .
Esimene kord kui kodust ära läksime jätsime koerad eraldi tubadesse . Üllatus oli suur koju jõudes , koer oli terve uksepiida katki närinud . Ja kohe kui korteriukse avasin pistis plehkat , õnneks vana peremees elas paar maja edasi ja kaugele koer ei jooksnud . Niisiis kutsusin vana peremehe välja , et aitaks koera kinni püüda . Saime koera kätte ja jäi siis üheks ööks veel tema poole .
Kuid oli veel see , et kui koju tulin tuli välja, et koer oli terve esiku täis oksendanud , hirmust vct .
Hiljem tõin koera siiski koju , lasin tal enda kaisus magada ja järgmine päev läksin mõlema koeraga koerte jalutusplatsile . Uus koer mängis seal teiste koertega , kuid Häppy oli ketis ja urises ainult , vahepeal tahtis Pätut jooksma kaitsma , kuigi Pätu vaid mängis teistega arvas tema et Pätule ( uuele koerale) tehakse liiga .

Koer oli veider , hakkas aina uusi pereliikmeid usaldama , ja nii , et teise peale urises ja klähvis , näitas hambaid .
ARU EI Saa sellest , et miks tahtis koer vanade omanike juurde tagasi kui sealsed tingimused olid kohutavad , sõbranna rääkis , kuna see oli ju tema pere koer .
Koer pidi istuma ketiga laua v külmiku küljes kinni enamus ajast , iga väiksema lolluse v pisivea eest sai peksa , igal võimalikul moel .Õuue sai vaid korra päevas . Jpms .
Praeguseks on koer meid armastama hakanud , kuid on väga halva iseloomuga . Lihtsalt hakkab urisema kui nt istub koer ema juures ja sina tahad eemalt mööda kõndida . On kaks korda rünnanud pereliiget niimoodi , et pereliige kõndis vaid mööda .

Niiet see vana pere ja tõu jutt ei vasta eriti tõele