Võtsin kuu aega tagasi varjupaigast 1 a emase koera, sest vana koer suri ära. Uus koer oli tuues väga arglik, ilmselt oli tema kallal tarvitatud vägivalda, sest algselt lömitas ta kohe maha kui keegi lähenes. Nüüd asjad paranevad, sest saan juba koerale pai teha ilma, et ta ennast kõhuli viskaks. Samas..on tekkinud väga ebameeldiv probleem..ta närib kõike mis kätte saab. Ex ta hakkas juba närima kohe alguses, aga kirjutasin selle koera stressi arvele ja arvasin, et see möödub. Nüüd läheb aga asi hoopis hullemaks, ma peaks varsti kogu maja üle pritsima koeri peletava ainega, kui loodaksin sellest abi saada. Närimiskonte olen talle igasuguseid ostnud..need matab ta maha. Mänguasjadest eriti ei hooli aga üleeile ostetud kaks uksematti on tänaseks järatud 5 cm tükikesteks. Koer on sellel ajal üksi, kui ma tööl olen, samas ei ole ta ketis, tal on piiratud territoorium kasutamiseks ehk siis minu aed, välja ta aiast ei saa. Käin temaga jalutamas, mitte küll iga päev aga paar korda nädalas.
Ja veel üks küsimus.. mis valemiga hakata õpetama koerale elementaarseid käskluseid, kui ta juba pisut konkreetsemal toonil öeldud käskluse peale maha lömitab või siis kuuti jookseb?

Ei ole mingi eriline asjatundja, aga mõnigi asi tuli väga tuttav ette. Esiteks- Teil tuleb arvestada sellega, et sellise koera kohanemine võib võtta väga kaua aega, nii, et varuge aega ja kannatust (soovitada on kergem kui ise sellega hakkama saada). Närimine võib olla stressi väljendus, endal mul õnneks on ahiküte, suuremateks ohvriteks olid küttepuud, aga üht-teist muud ikka ka. Kõige hinnalisemad ja ohtlikumad asjad tuleks mujale panna, uusi asju lähiajal soetada pole mõtet.Väga hea, kui Teil oleks puur vms. võimalus koera näit. ööseks isoleerida.
Argus võib- olla ongi emastele koertele omasem, isegi kui teda väga traumeeritud ei ole, aga sellise minevikuga koera puhul kunagi ei tea. Ise rakendasin seda varianti, et seadsin koerale sisse oma koha, kus mina teda torkimas ei käinud, alguses üldse ei käinud paitamas ja näperdamas. Teie koer on väga arg, tema nurgake peaks üsna varjuline olema( kattega puur) ja koeral kindlustunne, et kui tema on oma kohal, siis teda keegi ahistama ei tule. Kui tal mingi kindlustunne on tekkinud, tuleb ta ise suhteid otsima.
Jalutada soovitaksin kindlasti iga päev, kui vähegi võimalik.
Õpetamisega polegi mõtet väga ponnistada, enne kui kutsa natuke kohanenud on. Proovige esialgu mitte väga konkreetselt ja kindlasti kasutage maiust- kiitust. Või õpetagegi "lama" käsklust ja kuuti minemist, kui ta neid asju nagunii praktiseerib.
Lugege kirjandust, vast oskab keegi veel nõu anda, kuigi iga koer on erinev, eks Te ise jälgige ja mõelge, kunagi need asjad ikka paranevad, aga kunagi ei tea, millal. Üks kuu on väga lühike aeg. Palju jõudu igal juhul.

Ka mina oman varjupaigast võetud koera. Meil just vastupidi ei ole närimisega probleeme olnud. Kuid samas nii palju võin küll öelda, et algul pole mõtet neid käsklusi peale suruda. Tema jaoks on see niigi suur elumuutus, et uus kodu ja turvaline. Tema ei tea, et see kõik on jääv.. tema tunneb veel pikalt, et millal on see päev kui see hea elu lõppeb, et see ei ole ju võimalik, et kõik on hästi
Meie olime Nupsikuga algul nagu sukk ja saabas, kuid nüüd pooleteise aasta möödudes on ta harjunud ning võin rahus teise tuppa minna või siis hommik ei ole enam nii kurnav, et koju jääb kurb ja värisev koer. See kõik möödub, läheb aega, aga möödub ! Tuleb lihtsalt anda koerale aega harjuda selle hea eluga

Mina võtsin varjupaigast koera alles mõned päevad tagasi(isane). Ta on samuti väga arglik, aga iga päevaga läheb asi paremaks. Esimesel päeval tardus ta liikumatuks iga valjema heli ja kiirema liigutuse peale, tal olid unehäired, ei tahtnud ta ei süüa ega juua. Käin temaga praegu päevas mitu korda jalutamas, õues muutub ta julgemaks kui toas (vabas õhus on ta justkui teine koer). Mööblit ta õnneks ei näri, küll aga ragistab väljas meeleldi puuoksi ja närimiskontide üle on küll väga õnnelik, aga matab need enneaegselt ikkagi maha. Täna proovisin talle ka siia käsklust õpetada, see läks suhteliselt valutult, kuna kurja häält tegema ei pea, sest ta ei lase mul nagunii silmapiirilt lahkuda. Eks edasiste käskluste õpetamisega pean mina ka veel ootama, et koerake ikka enne ilusti ümbrusega kohaneks ja julgemaks muutuks...seda ei saa peale suruda, tuleb talle lihtsalt aega anda.

Kui me keoraga koertekoolis käisime jäi kõrvu , et mida väiksem on koeral territoorium seda kindlam on tal olla, see on küll väga hea,et ta saab terve õue peal joosta aga stress maanduks kui oleks väiksem ala mida turvata või mis on tema kindlus.