Appenzelli alpi karjakoerAppenzelli alpi karjakoer on pärit Šveitsist. Teda kasutatakse töö-, valve-, karja- ja perekoerana.

Aastal 1853 kirjeldati “Tierleben der Alpenwelt”-s esmakordselt Appenzelli alpi karjakoera kui “heledalt haukuvat, lühikarvalist, keskmisekasvulist, mitmevärvilist karjakoera”, kes “oma tasakaalustatud, špitsi-tüübiga sobib ühelt poolt karja valvama ja teiselt poolt seda kokku ajama”.

1898. aastal kirjeldati Appenzelli alpi karjakoera kui iseseisvat tõugu. Aastal 1895 nõudis selle tõu suur
eestkostja, metsahärra Max Siber SKG-lt, et appenzelli alpi karjakoeraga tuleb midagi ette võtta.

1898 eraldas St.Galleni kantoni täitevvõim 400.- šveitsi frangi suuruse summa appenzellerite aretuse jaluletõstmiseks. SKG otsusel moodustati komisjon tõustandardi koostamiseks  ja ühele Altstätteni aastalaadale toodi hindamiseks välja 9 isast ning 7 emast. Neid premeeriti aurahadega väärtuses 5.- frangist kuni 10.- frangini. Sellele järgnes juba aastal 1989 esimene rahvusvaheline koertenäitus Winterthuris, kus esitati 8 appenzellerit katseliselt klassis “alpi karjakoerad” (Sennenhunde).

Tänu prof.dr. Albert Heim’i algatusele, kes huvitus väga Šveitsi karjakoertest ja sealhulgas ka appenzelleritest, loodi tõu säilitamiseks ja algupärasena hoidmiseks aastal 1906 “Appenzeller Sennenhunde Club”. Sihipärane puhasaretus algas kutsikate kohustusliku kandmisega tõuraamatusse (“Appenzeller Hundestammbuch”).

Aastal 1914 töötas prof A. Heim välja esimese kasutuskõlbliku tõustandardi. Algseks aretusterritooriumiks oli Appenzellimaa; praeguseks on tõug levinud üle kogu Šveitsi ja üle riigi piiride väljapoole, kus mitmetes maades kasvatusega tegeldakse. Kujutis Appenzelli karjakoerast on praeguseks selgelt välja kujunenud ja tõug eristub selgepiiriliselt teistest Šveitsi alpi karjakoeratõugudest.

Kuigi appenzelli alpi karjakoer on leidnud endale palju poolehoidjaid, on aretusbaas ikkagi veel väga väike. Ainult vastutustundliku ja tähelepaneliku aretustööga on võimalik loomulike ja väljapaistvate pärilike eelduste süvendamine ja tugevdamine.

Appenzelli alpi karjakoer on tark, kergesti koolitatav. Ta on väga hea kohanemisvőimega, ääretult lojaalne ja ustav oma perekonnale. Tal on sünnipäraselt tugev valveinstinkt. Ta on väga sőnakuulelik ja koostööaldis, alati valmis oma peremehele meelejärele olema. Armastab lapsi ja saab ka tesite koertega hästi läbi. Ta on liikuv ja suhteliselt energiline.

Appenzelli alpi karjakoer on keskmist kasvu, turjakőrgus 48-58 cm, kaal 23-32 kg. Karvkate on aluskarvaga, ilmastikukindel ja tihe, värvuselt must vői pruun roostepruuni ja valgete märkidega.


Tõustandard

PÄRITOLU: Šveits

KASUTUS: : karjasaate-, karja-, valve-, kodu- ja õuekoer. Tänapäeval ka mitmekülgne töö- ja perekoer.

FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad.
Alarühm 3
Šveitsi alpi karjakoerad.
Töökatseteta


ÜLDMULJE :
Kolmevärviline, keskmise suurusega, peaaegu ruudukujulise kehaehitusega, igas mõttes harmoonilises
tasakaalus, lihaseline, nutika näoilmega koer.

OLULISED PROPORTSIOONID :
Turjakõrguse ja kerepikkuse suhe = 9 : 10, pigem jässakam kui pikk.
Koonu- ja laubapikkuse suhe = 4 : 5.

KÄITUMINE/ISELOOM :
Elav, temperamentne, enesekindel ja kartmatu. Veidi umbusklik võõraste suhtes; äraostmatu valvur;
rõõmsameelne, õppimisvõimeline.

PEA :
Kere suhtes harmoonilise suurusega, veidi kiilukujuline.
PEAPIIRKOND
Koljuosa : suhteliselt lame, kõige laiem kõrvade vahelt ja aheneb koonu suunas ühtlaselt. Kuklakühm vaid väga vähemärgatav. Mõõdukalt väljendunud otsmikuvagu.
Üleminek laubalt koonule : mõõdukalt väljendunud.

NÄOPIIRKOND
Ninapeegel : mustadel koertel on see must, havannapruunidel koertel : pruun (võimalikult tume)
Koon : keskmise tugevusega, tasaselt ahenev, kuid mitte terav, tugeva alalõuaga. Ninaselg on sirge.
Mokad : kuivad ja liibuvad, mustadel koertel musta, havannapruunidel koertel pruuni (võimalikult tumeda)
pigmendiga. Suunurk ei ole nähtaval.
Lõuad / Hambad : tugev, täiskomplektne ja korrapärane käärhambumus; lubatav on otsehambumus. Lubatav on
üks (1) puuduv või üks topelt P1 (esimene eespurihammas) ning M3 (kolmas purihammas) puudumine.
Põsed : vaid väga vaevumärgatavad.
Silmad : suhteliselt väikesed, mandlikujulised, mitte väljapungituvad, nina suunas veidi viltuse asetusega. Elav ilme.
Värv : mustadel koertel tumepruunid, pruunid havannapruunidel koertel heledamad pruunid, kuid võimalikult tumedad
Silmalaud : hästi liibuvad, mustadel koertel musta, havannapruunidel koertel pruuni (võimalikult tumeda)
pigmendiga.
Kõrvad : suhteliselt kõrge ja laia asetusega, rippuvad, rahulikus olekus liibuvad lamedalt põskedele;
kolmnurksed, tipust veidi ümardunud. Erutuse korral tõusevad tüvest üles ja pöörduvad ettesuunas nii, et pea koos kõrvadega omandab eest- ja pealtvaates silmatorkavalt kolmnurkse silueti.
KAEL :
Üsna lühike, tugev, kuiv.

KERE :
Tugev, kompaktne
Selg : suhteliselt pikk, tugev ja sirge.
Nimmepartii : lühike ja hästi lihaseline.
Laudjas : suhteliselt lühike, sujuvalt seljajoone jätkuna kulgev.
Rind: lai, sügav, küünarnukkideni ulatuv, markantse eesrinnaga.
Rinnakuluu ulatub piisavalt pikalt taha. Rinnakorv on ümar-ovaalse läbilõikega.
Alajoon ja kõht : vaid veidi ülestõmbunud.

SABA:
Kõrge asetusega, tugev, keskmise pikkusega, kaetud tiheda karvaga, karv alapoolel veidi pikem; liikumisel
keerdub laudjale tihedaks rõngaks ja hoidub külje suunas või keskjoonel. Lubatud on ka erinevates asendites
allalastud saba.

JÄSEMED :
Tugevad, kuiva luustikuga.
ESIJÄSEMED
Üldmulje : hästi lihaselised, eestvaates sirge ja paralleelne, mitte liiga kitsas seis.
Õlad : labaluud on pikad ja viltuse asetusega
Õlavarred : labaluudega sama pikad või ainult veidi lühemad. Mitte liiga nüri õlaliigese nurk.
Küünarnukid : liibuvad tihedalt.
Küünarvarred : sirged, kuivad
Kämblad : Eestvaates näivad sirgjooneliselt küünarvarre
pikendusena; külgvaates vaid kerge nurga all.
TAGAJÄSEMED
Üldmulje : hästi lihaselised, tagantvaates sirge, mitte liiga kitsas seis. Tõule on tüüpilised taganurgad, mis mõjuvad suhteliselt “jäikadena”.
Reied : suhteliselt pikad, moodustavad koos puusaluudega (puusa-reieliiges) suhteliselt vähese nurga.
Põlveliiges : suhteliselt avatud nurgaga.
Sääred : reitega ligilähedaselt sama pikkusega või veidi lühemad. Kuivad ja hästi lihaselised.
Kannaliigesed : suhteliselt kõrgel asetsevad.
Pöiad : püstised ja paralleelse seisuga, veidi pikemad kämmaldest, mitte sisse- ega väljapoole pööratud.
Lisavarbad peavad olema eemaldatud, välja arvatud nendes maades, millistes on lisavarvaste operatiivne
eemaldamine seadustega keelatud.

KÄPAD :
lühikesed, võlvunud ja tihedalt suletud varvastega ning tugevate käpapadjanditega.

LIIKUMINE :
Tugev tõuge, ulatuslik esisamm. Traavil liiguvad eest- ja tagantvaates jalad samal sirgjoonel.

KARVKATE :
KARV : kahekihiline, tihe ja liibuv. Kattekarv on tihe ja läikiv. Aluskarv tihe, must, pruun või hall; soovimatu on aluskarva läbikasv. Ainult veidi laines karv turjal ja seljal on lubatud, kuid ebasoovitav.

KARVA VÄRVUS :
Must või havannapruun põhivärv koos võimalikult sümmeetriliste pruunikaspunaste ja valgete märgistega.
Väikesed pruunikaspunased märgised (laigud) silmade kohal. Pruunikaspunased märgised põskedel, rinnal (vasakul ja paremal õlaliigese piirkonnas) ja jalgadel, kusjuures pruunikaspunane jääb alati musta või
havannapruuni ja valge vahele.
Valged märgised :
- hästi selge valge lauk, mis kulgeb laubalt katkematult ninaseljale ning ümbritseb koonu osaliselt või täielikult.
- valge, mis kulgeb katkematult lõuast üle kurgu rinnale.
- valge kõigil neljal käpal.
- valge sabatipp.
- lubatud on valge kuklalaik või osaline kaelus.
- läbiv kitsas valge kaelavõru on küll lubatud, kuid ebasoovitav.

SUURUS JA KEHAKAAL :
Turjakõrgus : Isased : 52 – 56 cm,
Emased : 50 – 54 cm.
Lubatavuse piirid on pluss-miinus 2 cm.
Märksõnad:

Tagasi