Milline on tasakaalustatud ja täisväärtuslik toit? Kuidas teha kindlaks, et toit on tõesti nii hea, kui reklaamitakse? Kuidas osata valida pakutavate võimaluste seast see kõige õigem just oma lemmiklooma vajadusi arvestades?
Loomulikult saab alati nõu küsida loomaarstilt, kuid lihtsamaid valikuid saab ka ise teha.
Esimeseks juhiseks toidu valikul on pakendil olev infosilt (etikett). Kui sageli te seda loete ja mida see info tähendab?
Mida panna tähele lemmikloomale toitu ostes
Pakendi eesmine külg köidab ostja tähelepanu sageli erksate värvidega.
Siia märgitakse toote erilised omadused (nt kanaliha ja riisiga; suurt tõugu kutsikale; ülekaalulisele kassile; suure aktiivsusega koerale; imetavale koerale vms). Kuid ärge laske ennast eksitada – toit üksi ei ravi ega enneta mingeid haigusi!
Samas märgati juba hulk aega tagasi, et isegi kui “haiguse isa” pole teada, siis “haiguse ema” on alati toitumine. Sobiva kvaliteettoiduga on võimalik kaasa aidata haiguste ennetamisele ja ravile. Näiteks veiseliha suhtes ülitundliku koera menüüs tuleb allergeeni vältida (valida toit, mis ei sisalda veiseliha). Nii saame haiguspuhanguid ennetada, hoolimata sellest, et haigus (allergia) ise jääb alles. Niisiis, arvestage oma lemmiku eriliste vajadustega.
Pakendil peab olema märgitud, millisele loomaliigile toit on mõeldud. See on väga oluline, sest paraku leidub inimesi, kes arvavad ikka veel, et kass on sama mis väike koer. Tegelikult on kassi toitainelised vajadused koeraga võrreldes palju nõudlikumad. Näiteks toorproteiini sisaldus täiskasvanud koera toidus ei tohiks olla alla 18%, samas täiskasvanud kassi toidus ei tohi see olla alla 26%.
Toidupakendi tagumisel küljel seisab väiksemas kirjas, et toit on täisväärtuslik – see tähendab, et toidus on kõik olulised toitained vajalikus koguses olemas. Muide, kommertsiaalses toidus lubatud toitainete tasakaal säilib, kui lemmikule laualt antavate toidujääkide ja maiuse kogus ei ole üle 10 protsendi kogu toidu hulgast.
Samas, väga lihtne on eksida ja kaotada kontroll, mõnel juhul ei tohi loomale raasugi mingit muud toitu anda. Ka ülekaalulisusele kalduvate loomade puhul kipub kaal lihtsamini tõusma või raskemini kaduma, kui laualt antakse lisapalakesi, sest kõigi pereliikmete poolt poetatud maitsvad vorstiviilud-juusturibad-küpsisepoolikud pole arvele võetud.
Järjekord on oluline
Valmistoidu koostisesse kuuluvad toiduained või nende grupid märgitakse etiketil kahanevas järjekorras. Niisiis, see toiduaine, mida on toidus kõige enam, asub nimekirjas esikohal. Näiteks eksitab omanikke toidupakend, millele on suurelt märgitud “loomaliha ja aedviljadega”, koostises aga (taga ja väikeses kirjas) seisab esikohal teravili. Viimane tähendab, et toit on teraviljapõhine. Kuivtoidu puhul tagab teraviljapõhisus toidu säilivuse.
Edasi on toidupakendil keemiliste analüüside tulemused. Need on protsentides väljendatud keskmised tähtsamate toitainete sisaldused konkreetses toidus. Euroopas nõutakse, et lemmiklooma toidupakendil oleks märgitud toorproteiini (valgu), toorrasva, toorkiu, tuha ja niiskuse protsent. Sellised andmed ei anna aga tegeliku toiteväärtuse kohta otseselt kasutatavat infot.
Niisiis polegi suurt kasu sellest, kui võrrelda eri toitude toitainete sisaldusi ainult pakendil olevate andmete abil. Toiteväärtust saab kaudselt hinnata alles pärast rehkendusi mitmesuguste koefitsientidega. Parim viis toidu väärtuse hindamiseks on teaduslikud söötmiskatsed. Jälgige sellekohast infot pakendil ja võimaluse korral valige katsed läbinud toit. Etiketil on kirjas veel lisatud vitamiinide kogus, säilitus- ja värvained, antioksüdandid.
Igal toidupakil on märgitud päevase toidukoguse hulk looma kehakaalu järgi. Eri toitude kaal (ka ühe sarja piires) on erinev ja paljudel tootjatel on toidukotiga kaasas vastav mõõtetopsik. Soovitus: kui muidu terve loom kaotab oluliselt kaalus (ja see pole soovitud efekt) või võtab tugevasti juurde (ja ka see pole parajasti eesmärk), tuleb loomale anda vastavalt rohkem või vähem sama toitu või valida oma looma vajadustele sobivam toit (arvestada tuleb looma liiki, vanust, suurust, elustiili ja -faasi). Kui probleemid ala- või ülekaaluga jäävad, tuleb kindlasti näidata lemmikut loomaarstile, sest tegemist võib olla tõsise haigusega.
Valik on suur
Seistes nõutult hinnasiltide ja kampaaniakutsetega koormatud riiulite ees, tasuks mõelda, kust õieti lemmikule toitu hankida, sest ostukohtki annab toidu kvaliteedist vaid üldisi vihjeid.
Veterinaarapteekides ja -kliinikutes müüdavad toidud on reeglina kvaliteettoidud ja valmistatud korralikust toorainest. Paljud neist on mõeldud eriliste vajadustega ja haigete loomade toitmiseks. Pideva analüüsimise (nt biokeemiline analüüs) ja toitude katsetamisega tegelevad rahvusvahelised uurimisasutused, kus tehakse loomadega ka konkreetseid söötmis- ja seeduvuskatseid. Seetõttu on neil toitudel ka mõnevõrra kõrgem hind.
Lemmikloomakauplustes müüdavate toitude kvaliteet ja hind erinevad sarjade lõikes suuresti. Hea, et saadaval on suur valik toite ka erivajadustega loomadele (välja arvatud haigetele loomadele). Samas, valiku tegemine eeldab toidupakendi etiketi analüüsimise oskust, vajaduse korral küsige nõu oma loomaarstilt.
Toidukauplustes müüdavate lemmikloomatoitude hind on madalam, sest toitude valmistamiseks kasutatav tooraine valitakse sõltuvalt maailmaturu hindadest, kvaliteet pole esmatähtis. Kahjuks ei saa etiketil kirjasoleva järgi kuidagi anda hinnanguid tooraine kvaliteedi kohta. Toidukauplustes on saadaval peamiselt nn universaaltoidud, mis ei pruugi kaugeltki sobida kõigile igas vanuses ja seisundis loomadele. Ostjaid meelitab soodsaim hind ja pidev reklaam.
Pahatihti on hind üheks peamiseks kriteeriumiks lemmikloomatoidu valikul. Paraku ei pruugi kilohinna maksumus tegelikke kulutusi peegeldada. Otstarbekam on hinna kohta järeldusi teha looma päevase toidukoguse maksumuse järgi. Näiteks võib mõnda kilogrammihinna järgi odavamat toitu kuluda päevas palju rohkem, samas veidi kallimat toitu tuleb samale loomale anda hulga vähem (toit on energiatihedam).
Maailma kalleim vesi
Ühe sarja kuiv- ja konservtoit erinevad teineteisest eelkõige veesisalduse poolest. Nii sisaldab kuivtoit 3–11% vett, samas on konservtoidus vett koguni 60–87%. Seega on kuivtoidu energiatihedus märgatavalt suurem ja konservi kallerdatud vesi on väidetavalt maailma kalleim vesi.
Samas on hõrgult lõhnavad konservtoidud loomadele meeltmööda. Kriitiliselt tasuks suhtuda konservi lihasisaldusse. Sageli pole tegemist mitte puhta liha, vaid hoopis kombinatsiooniga lihasarnaseks pressitud sojast, nisujahust, kalgendainest ja lihast ning selle kõrvalproduktidest. Avatud konservtoite peab, erinevalt kuivtoidust, säilitama külmkapis, enamasti on need kasutuskõlblikud veel 48 tunni jooksul. Seetõttu on tänapäeval vähe loomaomanikke, kes toidavad loomi ainult konservtoiduga. Enamasti kasutatakse konserve kuivtoidu maitse rikastajana ja looma söömameelitamiseks.
Eelistama peaks kuivtoitu
Granuleeritud kuivtoit on tänapäeval enim eelistatud valmistoit. See on meelepärane paljudele loomadele, kuid siiski vähem isuäratav kui konserv või mis tahes kodus valmistatud toit. Kuivtoidule omane lõhn, mis muide on lemmikule söögi juures kõige olulisem (koerad-kassid söövad ninaga!), säilib paremini õhu juurdepääsuta kotis. Seetõttu sulgege avatud toidukott tihedalt näiteks pesulõksuga (mõnedel toidukottidel on selleks otstarbeks lukk) ja hoidke kotti kuivas kohas, eemal tugevatest lõhnadest.
Arvatakse, et kuivtoidul on eeliseid suuhügieeni eest hoolitsemisel (pehme sööt kleepub hammastele), kuid see ei pea alati paika. Korrektselt puhtad hambad kindlustab siiski korrapärane hammaste harjamine.
Nagu võisite veenduda, on etiketil oleva info hulk piiratud, vahel ka eksitav. Lisainfo saamiseks ja õige valiku tegemiseks tuleks pöörduda tootja või toitumisspetsialisti-loomaarsti poole.
Autor: Loomaarst Maarja Uri
Tagasi
